Ent asi ei ole mitte niivõrd Ratases ja tema unistuses Kadriorus viis või lausa kümme aastat tähtsat nägu teha. Häda seisneb erakondade soovis saavutada kindlad kokkulepped enne kandidaatide nimede väljakäimist, et vältida nende auklikuks laskmist. Ühelt poolt võib sellest ju arugi saada – ka kandidaatidele endile ei pruugi olla ülearu meeldiv astuda valimistulle suures ebakindluses, panna kandideerimise nimel maha praegune amet ja riskida kaotusega. Samas, iga kandideerimine peabki tähendama julgust riski võtta. Kui saame lõpuks riigipea, kes suutis ennast nii kaua varjul hoida, kuni tema ümber vesi enam üldse ei lainetanud, siis on tegemist vastiku lehmakauplemisega, mitte parlamentaarse riigi presidendi valimisega. Tuima poliitilise ametissenimetamisega, kui soovite.