ARVUSTUS | Mõškin = Rogožin. Headus = kurjus

Väga ilusate, hõrkude, isegi delikaatsete vahenditega anub Tallinna Linnateatri lavastus „Rogožin” meid jääma inimesteks.

Inimtühjas sünges kulunud väljanägemisega toas, mille seinu katavad niiskusplekid, seisab näoga seina poole pööratud maal. See pööratakse vaatajate poole alles etenduse keskel, kuid juba on aimata, et see on Holbein noorema „Surnud Kristuse” koopia. Seesama maal rippus Dostojevski romaanis „Idioot” Rogožini toas ja oli kunagi vapustanud Dostojevskit ennast. Nii tugevasti vapustanud, et ta oleks peaaegu saanud epilepsiahoo.

See maal kujutab Kristust kui lagunemistunnustega surnukeha, millest on võimatu uskuda, et see ellu ärkab ja üles tõuseb. Rogožin (Simo Andre Kadastu) näitab maali Mõškinile (Jan Ehrenberg) ja paneb selle vertikaalasendisse: surnud Kristus seisab ja toetub seinale. Finaali lähenedes ilmub tuhmidesse akendesse uuesti see maal, kuid horisontaalselt, nagu peab. See muutub taevaks, pilvedeks, varjab kõike, mida oleks võinud näha poolpimeduse ja toa rõskuse taga.