Veiko Märka arvustab „Eesti matust”: surm hea, kõik hea

„Eesti matust” vaadates jääb paramatult kahtlus, et me ei ole needsamad eestlased, kes 20 aastat tagasi.

Andrus Kivirähki „Eesti matus” on eestlastele väga tuttav näidend. Kui mitte teatrist, siis ERR arhiivist või kordusest. Film ei lahkne süžee ega isegi vaimse hoiaku poolest (sotsioloogiline realism segi absurdiga) lavastusest kuigi palju. Ometi on tegu täiesti iseseisva kunstiteosega, mis üllatab ikka ja jälle nii pildi kui ka tegevusega. Tundub, et tegijad on teadlikult distantseerunud teatrist nii palju kui võimalik, eeskätt visuaalse väljenduse abiga. Palju on suuri plaane, vähe üldiseid. Palju on montaažipõhist, hakitud dialoogi. Juba üks esimesi kaadreid puud lõhkumise ajal sureva vana Andrese (Ivo Linna) klaasistunud pilgust on ilmekalt filmogeeniline.