NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kuritöö ja karistus
(59)
Marti Kuusiku kohtuprotsess näitas, kui keeruline ja enamasti ka tulutu on anda eraelulistele probleemidele ametlikku käiku. Langetatud kohtuotsus ei tähenda ju tegelikult midagi. Need, kes arvasid, et Kuusik on süütu ja üksnes poliitilise tagakiusamise ohver, võivad muidugi rõõmustada, aga need, kes uskusid vastupidist, usuvad seda ikka edasi. Sest kohus ju ei öelnud, et koduvägivalda polnud, kohus ütles, et pole võimalik süüdistusi tõendada.
Samal põhjusel on läbi aegade karistusest pääsenud suur hulk inimesi. Loen ja vaatan alati kummastusega reportaaže mõne allmaaliidri matustelt. Kõiki leinajaid nimetatakse otsesõnu kriminaalseteks autoriteetideks ja mainitakse koguni grupeeringut, kuhu see nahkjopet kandev isik kuulub. Tekib õigustatud küsimus: kui on üldteada, et tegemist on kurjategijatega, miks ei ole nad siis vangis, vaid käivad vabalt ringi? Asi ongi selles, et teatakse küll, aga tõendada on keeruline.
Kohus ju ei öelnud, et koduvägivalda polnud, kohus ütles, et süüdistusi pole võimalik tõendada.
Kuulus maffiaboss Al Capone mõistetigi viimaks kohtus süüdi tasumata maksude eest. Arvukaid tapmisi, millest teadsid ometi kõik ja mille toimumist tõendasid ehtsad laibad, polnud võimalik talle süüks panna. Mis siis veel rääkida koduvägivallast, mis toimub varjatult ja suletud uste taga.
Aga võib-olla polegi alati kõige olulisem minna kohtust õigust nõudma. Vargamäe Andresele andsid teised peremehed nõu, et Pearule tuleks tema sigaduste eest lihtsalt korralikult kere peale anda, selle asemel et sunnikuga lõputult ja sageli ka tulutult protsessida. Andres polnud säärase lahendusega nõus, tema ajas taga tõde ja õigust – ja jäi neist ikkagi tihtipeale ilma. Kohtus on omad reeglid ja need ei sobi igat liiki nurjatuste karistamiseks. Seetõttu toimitakse teisiti. Väikeses ühiskonnas teavad kõik, kes muutub purjuspäi vägivaldseks, kes armastab varastada ja kes on loomade vastu toores, ning teevad vastavad järeldused. Polegi tarvis midagi ametlikult tõendada: kaabakal on märk eluks ajaks küljes ja temast osatakse eemale hoida. Eesti ongi piisavalt väike ühiskond ja avalik hukkamõist on märksa karmim karistus kui mingi rahatrahv.
Eesti ongi piisavalt väike ühiskond ja avalik hukkamõist on märksa karmim karistus kui mingi rahatrahv.
Iseasi on muidugi ohvri aitamine. Kahjuks on ikkagi nii, et seda saab teha üksnes siis, kui ohver soovib abi. Kõrvalkorterist kisa kuuldes võib ju politsei kutsuda, aga kui naabrid väidavad kui ühest suust, et pole olnud mingit tüli ega peksu, saab politsei neid ainult vaiksemaks manitseda. Ja vägivald jätkub hääletult.
Siin võib tõmmata paralleeli paariariikidega, mis piinavad ja rõhuvad oma kodanikke. Teistel riikidel on väga vähe võimalusi rahva kaitseks midagi teha, kui ei soovita just kuritegeliku režiimi kukutamiseks sõda alustada. Ikka kodanikud ise peavad midagi ette võtma, peavad mässama, vastu hakkama. Aga kui nad püsivad ehmunult vagusi, pole midagi parata.
Sama lugu on koduvägivallaga. Ohver peab ise ilmutama mingitki initsiatiivi. See ei tähenda tingimata kohtusse pöördumist. On väga tõenäoline, et kannatanu soovib lihtsalt rahu, mitte niivõrd kättemaksu. Ta tahab pääseda vägivallatsejast võimalikult kaugele ja temast võimalikult vähe kuulda, aga kohtus käimine tähendab ju paratamatult mingi sideme säilimist.
Pealegi, nagu me nägime, pole kohtust suuremat abi. Abi on hoopis sellest, kui inimesed teavad, mis on toimunud ja kes on kes.
