Paljud muusikud-kirjanikud-kunstnikud jõuavad loometöös etappi, kus otsivad endale töötamiseks ja elamiseks vaiksema koha linnakärast eemal. Jackson Pollock ehitas New Yorgi lähedal heinaküüni ateljeeks, 1980-ndate rokikuulsused lindistasid albumeid Kariibi meres Montserrati saarel. Eestiski on aina rohkemate kunstnike stuudiod või lausa päriskodud suurematest linnadest väljas. Äsja esimese luulekogu „Sabata koma” üllitanud laulja Marten Kuningas (35) elab juba poolteist aastat Loksa ja Võsu vahel Vihasool.

Millal ja miks otsustasid Tallinnast Vihasoole kolida?

Maal ja oma majas elamise unelm oli meil juba pikalt. Aeg-ajalt otsisime ka, aga 2019. aasta kevadel olime aktiivsemad ja käisime maatükke vaatamas, sh Lahemaal. Päris õiget ei leidnud, kuni ühel päeval sattusime Vihasoo korterikuulutuse peale. Esimese hooga panin selle niimoodi poolirooniliselt kinni, aga paari nädala pärast sattus kuulutus mulle uuesti ette. Hakkasin vaatama, et Vihasoole korterisse kolida polegi nii halb mõte. Kui Teodor päris pisike oli, elasime minu vanemate majas Käsmus. Nii mõnedki Keidu sõbrad elavad siinsamas majades. Nii et kant on tuttav.
Kõigepealt tehti kapitaalremont, mis algas 2019. aasta sügisel, kui Keit Konradit ootas. Eelmise aasta jaanuaris, kaks kuud pärast Konradi sündi, kolisime sisse. Kindel oli see, et Tallinnas me elada ei tahtnud. Tallinn pole inimsõbralik elukeskkond, eriti lastele. Suured, hallid ja ilmetud tänavad, palju autosid, müra ja tossu. Talvel lund ei koristata, kõikjal on mingisugune saastunud ollus. Seal on väga ebamugav liigelda. Ei inspireeri. Olen küll sealt pärit ja suurema osa elust Tallinnas elanud, aga tundus, et on aeg edasi liikuda.
Majaunelm oli ilus mõte, aga tegelikult polnud me veel valmis selleks, et olla majaomanikud.