Indrek Saul: terviseamet ja kriisijuhid on pidevalt ajast maas. Kas 16. juuni paiku näeme nakatumise nullipäeva?
(71)
Koroonakriisis, nii nagu ettevõtete strateegilises juhtimiseski, on üks olulisemaid ja keerulisemaid ülesandeid hoomata tulevikku. Mõista, millised suundumused (trendid) tulevikku kujundavad, mis suunas ja kui kiiresti need liiguvad, kuidas meid mõjutavad.
Näiteks: kui kiiresti on ettevõte suuteline leidma eksporditurul esimesed sada klienti või saavutama ühe miljoni suuruse käibe. Kui ennustusega mööda panna, siis oled nagu lennukipiloot, kellel saab kütus otsa enne, kui üle ookeani jõuad. Selleks et olla kindel, et kütust jätkub sihtpunktini, on näiteks autodes olemas keskmise kütusekulu ja „kilomeetrit tankimiseni” mõõdikud. Mida väiksem on esimene, seda rohkem näitab teine – seda kaugemale saad sõita. Koroonakriisis on aga mõõdikutega üks igavene jant ja segadus.
Nakatumiskordaja R ja kõvera tasandamine
Kriisi algusest peale on meile pähe taotud, et pandeemia ohjeldamine on väga raske, kuna see kasvab eksponentsiaalselt. Ilmselt kogu eesti rahvas teab, et on olemas üks väga paha näitaja R, eriti kui see on suurem kui 1. Uudistekanalid räägivad iga päev, et R on nii ja naa palju. Kui on 0,9, siis on nagu natuke hea, kui on 0,8, siis on nagu veidi parem.
Nakatumiskordaja R on nagu mütoloogiline olend, kellest kõik räägivad, aga keegi näinud ei ole. Mõned vähesed asjassepuutuvad saavad aru, kuidas R tekib ja mida näitab. Laial avalikkusel ei ole õrna aimugi, sest meie kooliaastad on kauge minevik ja isegi protsentarvutus on mõnelgi meist meelest läinud. Näiteks: mida tähendab kasv 150%? Kas see on 1,5 korda või 2,5 korda suurem kui eelmine näit?
Olen üsna kindel, et rõhuvale enamusele inimestest ei ütle R = 0,86 tegelikult mitte midagi. Küll aga saaksid paljud inimesed aru, kui neile öelda „Nakatumine kahaneb 14% nädalas”. Ja nii me oleme olukorras, kus enamik kriisikomisjoni liikmeid peab tegema otsuseid mõõdikute pealt, mille sisu nad väga hästi ei hooma ega saa ka aru, millele see R osutab ja kauaks pandeemial jätkub „kütust”.
Teine asi, mida kõigile on pähe taotud: flatten the curve, tasandada kõverat. Nii me siis taome erinevate piirangutega nakatumiskõverat lamedamaks. Kriisijuhtijad räägivad, et oht on endiselt suur, tuleb olla väga ettevaatlik, piiranguid tuleb veel hoida. Kuna asjassepuutuvad on veendunud, et nakatumiskõver käitub eksponentsiaalselt – nii kasvab kui ka kahaneb astmefunktsioonina, mitte sirgjooneliselt –, siis selle põhjal ka vähendatakse piiranguid aeglaselt ja endiselt räägitakse „kõrgest riskist”, alates teisipäevast „keskmisest riskist”.
Tegelikult on päris naljakas, et vähem kui 100 nakatumist päevas nimetatakse praegu „keskmise riskiga” olukorraks. Mullu oktoobris ei peetud seda millekski. Õigustatult. Lisaks on meil praegu üle 500 000 inimese vaktsineeritud.
Trendijoon näitab peatset nulli
Mind, nagu paljusid teisi ettevõtjaid, huvitab, millal epideemia läbi saab, millal nakatumine jõuab nulli. Nii olen ma alates märtsi keskpaigast, kui nakatumine langema hakkas, teinud prognoose, millal me näeme esimest „nullipäeva”.
Kuni koolivaheajani langes nakatumine sirgjooneliselt. Terviseameti ennustus, millal me näeme nakatumise langemist alla 500, läks täiega metsa – viiesajased päevad tulid kaks korda kiiremini, kui ennustati. Aga terviseamet ei lase ennast sellest häirida. Nende ennustused on endiselt ajast maas mitme nädala võrra.
Mis kõige veidram: kaks nädalat pärast koolivaheaega hakkas nakatumine vähenema üha kiirenevas tempos, mitte aeglustuvalt, nagu oleks kohane eksponentsiaalse languse loogikale. Ka see ei ole pälvinud kriisijuhtide tähelepanu, rääkimata sellest, et keegi juurdleks või selgitaks, kuidas on see võimalik!?
Vaatame olukorda täpsemalt. Meetod on lihtne: võtame nakatumiste kõveralt mõne lokaalse maksimumi (tipu, pärast mida on kõik väärtused sellest väiksemad) ja Exceli abiga teeme lineaarse ennustuse ehk vaatame, mis kuupäevaks jõuame selle trendiga nulli. Kõrval olev näide on viimasest lokaalsest maksimumist, 31. maist alates tehtud ennustusest. Trendijoon osutab 16. juunile.
Exceli valemite abiga on võimalik nulli jõudmise kuupäevad välja arvutada erinevatest kuupäevadest tõmmatud sirgjooneliste trendijoonte järgi. Ja nüüd tuleb kõige veidram osa kogu loost. Alates 19. aprillist on langustrend stabiilselt 8 +/–1 nakatumist päevas, kuigi eksponentsiaalse loogika järgi peaks kahenemine pidevalt aeglustuma.
Samade trendipunktide järgi on võimalik välja arvutada, mis kuupäeval jõuab iga trendijoon nullini. Juba poolteist kuud (!) näitab prognoos, et esimene „nullipäev” on 11. ja 16. juuni vahel. Kordan veelkord, et eksponentsiaalse kahanemise loogika kohaselt peaks iga järgmine trendijoon osutama ajas üha kaugemale ja kaugemale. Aga ei osuta.
Miks kriisijuhid ei märka seda? Mis on seletus lineaarsele kukkumisele? Kui nakatumine peaks langema kahaneva kiirusega, aga langeb püsiva kiirusega, siis järelikult peab pandeemia „sees” olema mingi vastutöötav eksponentsiaalne jõud. See ei saa olla vaktsineerimine, sest vaktsineerimistempo on paigal seisnud viimased kuus nädalat. Minu parim oletus on lähenev karjaimmuunsus. Ka konservatiivse hinnangu kohaselt on praeguse vaktsineerimise tempo juures kümne nädala pärast immuunsete osakaal rahvastikust 80%.
