NÄDALA NÄGU | Ivan Orav: viru veri
(19)
Praegu räägitakse palju rahvuslusest, vaieldakse, kes on õigem eestlane ja kes kangem aatemees, aga tänapäeva inimesed ju ei teagi, mida tõeline rahvuslus tegelikult tähendab. Vaat Pätsi ajal elasid tõelised rahvuslased! Ja mitte ainult inimesed ei pidanud Eesti verd kalliks. Kui tänapäeva inimene mõnda tolle aja rahvuslast näeks, põgeneks ta ummisjalu ei tea kuhu!
Näiteks sääsed imesid sel ajal verd ainult puhastverd eestlastelt, aga eriti neilt, kelle südamele oli Eesti asi kallis. Ei tea, kuidas nad vahet oskasid teha, aga kui kõrvuti istusid näiteks vabadussõja veteran ja mees, kes teeskles sõtta minemise asemel haiget, siis simulanti sääsed ei puudutanudki, aga veterani ümber pinises terve pilv aatelisi putukaid. Eriti raske oli muidugi sellistel rahvajuhtidel nagu Pätsil, Tõnissonil ja Laidoneril – nemad olid suviti ikka üleni kuplas, nende veri mekkis isamaalistele sääskedele eriti magus.
Eriti raske oli muidugi sellistel rahvajuhtidel nagu Pätsil, Tõnissonil ja Laidoneril – nemad olid suviti ikka üleni kuplas, nende veri mekkis isamaalistele sääskedele eriti magus.
Toas ajasid Eesti asja jällegi lutikad. Ei maitsenud neilegi võõras veri, ikka ainult põliseid eestlasi tahtsid nad süüa ja ennekõike neid, kellel oli teeneid Eesti riigi ees. Muidugi olid peamised ohvrid jällegi Päts, Tõnisson ja Laidoner. Küll nad said valu näha! Kuigi teisalt on see jällegi hea: mul on siiamaani alles üks Pätsi söönud lutikas, muidugi kuivatatud kujul, aga ikkagi ilus mälestus.
Tuleb meelde, kuidas ma omal ajal kohtusin paavst Johannes Paulus II-ga, kes Eestis käies külastas ka mind. Rääkisime sellest, kumma eesnääre hullemini jupsib, ja ma näitasin talle ka Pätsi voodis elanud lutikat kui haruldast reliikviat. Ja mis selgus – ka paavstil oli kaasas kuivatatud lutikas! Ta kandis seda medaljoniga kaelas, sest see lutikas oli imenud Jeesus Kristuse enese verd. Rooma sõdurid olid vaese putuka hiljem risti löönud, sest ta kandis ju edasi püha vereliini, ja sedasi, käpakesed harali, ta seal paavsti medaljoni sees lebaski. Sellest on näha, et putukatel ja eriti vereimejatel on suured teened selles, et ajalooliste isikute veri meie ajani säiliks. Lutika seest ei oska nuhid kallist varandust otsida!
Putukatel ja eriti vereimejatel on suured teened selles, et ajalooliste isikute veri meie ajani säiliks. Lutika seest ei oska nuhid kallist varandust otsida!
Aga sääsed ja lutikad polnud ainsad, kes Pätsi ajal aateliselt käitusid ning eesti meelt ja keelt kalliks pidasid. Omal ajal põhjustas suurt elevust suur hall hunt, kes sõi ära Vabadusristi kavaleri ja soomusrongi kangelase Osvald Lõvioja. Ta ei teinud seda mitte näljast, vaid suurest lugupidamisest. Seda on näha sellest, et kui hundile tulid vastu kaks ülipaksu lammast ja kontkõhn Lõvioja, siis valis susi kõhklematult just lahja sangari – sest lammastel polnud ju mingeid teeneid Eesti riigi ees.
Patriootiline hunt jätkas mõnda aega kaitseliidu karjääri, aga kui Laidoner avastas ta ühel päeval oma vanaema voodist, tanu peas, siis mõisteti, et liiga suur armastus vabadussõja kangelaste vastu pole ka hea, ja hunt saadeti erru. Hiljem oli ta kuuldavasti vapside seas väga aktiivne.
Kui kõrvuti istusid näiteks vabadussõja veteran ja mees, kes teeskles sõtta minemise asemel haiget, siis simulanti sääsed ei puudutanudki.
Muidugi ei saa unustada meie Soome hõimuvendasid. Ka seal oli palju tuliseid estofiile ja Soome silla ehitajaid. Mäletan kohtuprotsessi professor Yrjo Kettupulli üle, kes hammustas ninast 97-aastast ärkamisaja tegelast, Väägevere pasunakooris mänginud ja isamaalisi luuletusi avaldanud Mats Sinilille. Professor õigustas end sellega, et ta lihtsalt nii väga armastab eestlasi, ja talle pandi kaela tammepärg. Olid ilusad ja aatelised ajad!
