Miks võtab minu silmis ebaõiglaste seaduste muutmine Eestis nii kaua aega? Miks ei suudeta läbi viia reforme inimõiguste-, keskkonna- ja sotsiaalpoliitikas?

Alustan kohe ühe näitega koduerakonnast. Ettepaneku laste kaitsmiseks seksuaalkurjategijate eest esitasid rohelised riigikogule juba 2009. aastal. Seksuaalse enesemääratlemise eapiiri tõstmise soov ei leidnud parlamendis ühegi teise erakonna toetust.

Nüüd on mõni kuu tagasi roheliste algatatud petitsioon “Kaitseme lapsi seksuaalkurjategijate eest”, milles esitatud nõudmised hääletati parlamendis maha 12 aastat tagasi, lõpuks saavutamas oma eesmärki.

Toon teisegi näite. Aastal 2009 esitasid Rohelised koos sotsidega riigikogule ettepaneku karusloomafarmide keelustamiseks. Toona kuulusid parlamenti veel Reformierakond, Keskerakond, Isamaa ja Res Publica Liit ja tänaseks sotside ja EKRE vahel jagunenud Rahvaliit. Ja nagu suleti toona silmad pedofiilia probleemi ees, peeti ka karusloomafarmindust õigeks asjaks ja eelnõu ei leidnud toetust.

Alles nüüd, 12 aastat hiljem, jõudis riigikogu lõpuks otsuseni, et loomade pidamine tillukestes puurides, et neilt sõna otseses mõttes nahk maha nülgida, pole ilus viis elatise teenimiseks.

Need on üksikud näited, mille varal saame öelda, et mõned erakonnad on jõudnud Roheliste 2009. a mõtete tasemele. Ja seda vaid 12 aastaga…