1941. aasta minek oli surmasõit. Ligemale kümnest tuhandest küüditatust jõudsid tagasi vähesed – need, kellel väga vedas. See, millise täieliku hoolimatusega surm ja Nõukogude võim inimesi rappisid, võtab sõnatuks. 80 aastat hiljem ei tea me suurema osa küüditatute saatusest peaaegu mitte midagi.

Kes ei tulnud tagasi seetõttu, et jättis Siberi avarustes oma elu. Kes aga seetõttu, et pidas paremaks alustada uuesti juba seal, kuhu õel saatus oli ta visanud. On ainult viited.

Seitsmeaastane Roni Šein nägi oma isa viimast korda Valgas, kui neid eri küüdirongidesse aeti. Ühel hetkel suunati naiste ja lastega rong kõrvalteele, aga meestega vagunid loksusid edasi tundmatusse. Surma. Ja siis hakkas vikatimees lõikama ka naiste-laste vagunites.