Toomas Hiio: küüditajatel enestel oli ka piinlik

Suurt kuritegu varjati sellisel määral, et sellest pole säilinud peaaegu fotosidki.

Täna möödub 80 aastat 1941. aasta küüditamisest Eestis, Lätis ja Leedus. NSV Liit oli Balti riigid okupeerinud 1940. aasta juunis. Sel päeval ei küüditatud ainult Balti riikidest, vaid ka varem Poolale kuulunud Lääne-Ukrainast ja Lääne-Valgevenest, mille NSV Liit oli vallutanud 1939. aasta sügisel, ning 1940. aasta juunis Rumeenialt vallutatud Bessaraabiast ja Põhja-Bukoviinast (tänapäeva Moldova, Ukraina Odessa oblasti lääneosa ja osa Ukraina Tšernivtsi oblastist).

See oli ulatuslik operatsioon, mille NSV Liidu kõrgeima poliitilise juhtkonna otsusel ja kommunistliku partei organite järelevalve all panid toime riikliku julgeoleku asutused koostöös teiste võimuharudega. „Panid toime” – väljend, mida eesti keeles kasutatakse kuritegude sooritamise kohta – on siinkohal paslik, sest küüditamine on rahvusvaheline kuritegu ning küüditamises osalenud, kes elasid üle NSV Liidu lagunemise, on mitmes riigis kohtu alla antud ja süüdi mõistetud.

Küüditamine on kuriteoks tunnistatud nii rahvusvaheliselt kui ka mitme riigi parlamentide avaldustega. Olgu see meeles neil, kes on küüditamisele õigustust otsinud ja seda leidnud. Otsus on tehtud, jutt saab olla ainult kergemast karistusest – tõsi, praegu juba ajaloo kohtu ees.