„Meri on vahel naine, vahel mees. Kas teate, millal on meri mees?” pöörab Aili Vint kavala pilgu ajakirjanikule. „Vaikne meri?” pakun. „Õige,” rõõmustab maalikunstnik. „Vaiksena on ta mees ja tormisena naine, selline emotsionaalne.”

Laupäeval Viinistu kunstimuuseumis – kus siis mujal kui peaaegu mere kaldal – ainult kolmeks nädalaks avatud ülevaatenäitusega „Naine ja meri” on Vindil seotud palju mälestusi. Peale sissevaate tema aastakümnetepikkusele loominguteele annab väljapanek ka aimu 1960. aastatel debüteerinud kunstipõlvkonna tegemistest. „Praegused noored ei tea ju midagi meie nõukaaegsest elust,” ütleb kunstnik. „Kuidas me pidime kavaldama isegi näitusi tehes, avades neid näiteks salaja kusagil korteris. Kuidas korraldasime happening’e, misjärel meid hakati nuhtlema ja siis pidime ütlema: „Oi, palume vabandust, me enam ei tee.” Ja tegime jälle! Aga andeks anti alati. Kui meid oleks karistuseks Nõukogude Liidu kunstnike liidust välja visatud, siis poleks me enam saanud osta värve, mida saadeti Eestisse Moskva kaudu. Ja olekski kunstnikuelu läbi olnud!”