Mingil juhul ei maksa järeldada, nagu oleks jalgpall tee infarktini. EM-il mängivad sportlased tegutsevad niikuinii tavainimesele kättesaamatus liigas ning treenerite, arstide ja teiste abiliste valvsa pilgu all. Risk millegi sellise juhtumiseks oli viidud miinimumini.

Ühtlasi peab mõistma, et tippsport on juba olemuselt tervist kahjustav. Keha ja vaim viiakse viimase piirini, et olla ideaalis maailma parim. Suuta rohkem, kui evolutsioon on meile andnud. Ent profisportlase kätt hoiab ühtlasi professionaalne treener, kes vajaduse korral ütleb: aitab, vigastatuna pole sind kellelegi vaja.

Keerulisem lugu on amatööridega, kes üritavad samuti end ületada. Ninast olgu või veri väljas, aga saada senise 734. koha asemel 711. võib olla eesmärk, mille nimel unustatakse kõik.

Mõõdukas eneseületus ja riskimine tagavad hea tervise ja heaolutunde. Tähtis on tajuda piiri, kus spordist saab enesevigastamine.

Oht endale viga teha on ilmne. Statistika näitab, et suurim oht valitseb just palliplatsil, eriti võitluslikes meeskonnamängudes, kus on võimalik oma peaajule pikaaegne trauma saada. Ent ebameeldivaid tervisehädasid võib põhjustada igasugune ettevaatamatu ülepingutus.

Paraku võib sportimine veelgi kurvemalt lõppeda. Tartu ülikooli rektor Volli Kalm ja professor Rein Ahas on kõigest paar neist, kes on jätnud elu suuskadel.

Ja ikkagi on sportimise kasu märksa suurem kui liikumatusest tingitud kahju. Harrastussportlaste spordisurmad on üsna haruldased – palju haruldasemad kui näiteks alkoholist või vähesest kehalisest aktiivsusest põhjustatud surmad. Palju oleneb nüanssidest: kui järjepidevalt on harjutatud, kui ülemäära on soodumus pingutada, kui suur on pinge tööl jne. Regulaarne tervisekontroll arsti juures aitaks harrastussportlasel oma punaseid jooni paremini hoomata.

Sest spordist peab olema korraga nii rõõmu kui ka kasu. Mõõdukas riskimine ja eneseületamine on väärtused omaette, aga kasutada tuleb ka mõistust. Ilma võib neist kujuneda kivipall.