Mida peaks teadma eurooplane, enne kui ta kimono selga tõmbab?

Asjatundja võib traditsioonilisi kimonoid lugeda kui raamatut: värvid, muster ja dekoor peidavad sõnumit kandja staatusest ning varrukapikkus annab aimu kandja vanusest.

Jaapani kultuur paelub paljusid. Üks Jaapani esteetika sümboleid, mille lääs on rõõmuga üle võtnud, on kimono. Kimonost inspireeritud töötlusi näeme paljude moekunstnike kollektsioonides, ent kimonot üksnes rõivaesemeks pidada on seda sügavalt alahinnata. Pilku kimonokultuuri sügavustesse aitab heita Adamson-Ericu muuseumi näitus „Kimono. Jaapani ilu puudutus”. Näituse kuraator Kersti Koll tutvustab LP-le lähemalt kimonote kirjut (kohati ka otseses mõttes) tausta ja tänapäeva.

Kimonod ja teised Jaapani tekstiilid on jõudnud läände, ent on siin kaasa toonud ka kultuurilise apropriatsiooni (ehk omastamise) süüdistusi. Kui palju peaksime pelgama, kas ja mida jaapani kultuuri traditsioonilistest tekstiilidest kanda võib? Kersti Koll arvab, et nii palju, kui on inimesi, on ka eri arusaamu.
„Aga mulle on jäänud mulje, et võrreldes nii mõnegi teise riigiga, näiteks Pärsia lahe ümbruse riikidega, kus ei soovitata võtta kohalikke rõivaid ja neid seal kandma hakata, suhtutakse Jaapanis sellesse palju leebemalt.” Tema sõnul võib Jaapanis ringi kõndides näha palju välismaalasi, kes on rõivastunud toredatesse värvikirevatesse kimonotesse. „Mulle tundub, et kui jaapanlased on ise loonud sellise kultuuri, kus seltskondadele selliseid teenuseid pakutakse, siis ehk nende rõivaste kandmine ei mõju neile solvavalt.”