Asekantsler riigikohtu otsusest: Linnahalli topeltmõrv võinuks jääda sideandmeteta lahendamata

Pea ühtki kuritegu ei panda täna enam toime mobiiltelefoni või arvutit kasutamata. Sideandmed on paljudel juhtudel olnud asendamatuks meetmeks kuritegude lahendamisel. Tänase riigikohtu otsuse valguses ei pruugi sideandmete säilitamine olla aga kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, mistõttu võib muutuda selliste kuritegude lahendamine märgatavalt keerulisemaks või isegi võimatuks.

Taoliste suuniste Eesti õigussüsteemi sisseviimisel võib osa inimesi jääda riigipoolse kaitseta ja mitmed kriminaalmenetlused lõpuni viimata või kuriteod sootuks avastamata, seda eriti virtuaalses ruumis.

Toon siinkohal näiteid olukordadest, mille puhul sideandmete kasutamine on aidanud neid lahendada. Sellised olukorrad jääksid aga edaspidi uurimisasutustel sideandmete kasutamisvõimaluseta lahenduseta.

Sideandmed võivad peaasjalikult aidata tuvastada kuriteo toimepanijad. Näiteks Linnahalli topeltmõrva puhul oli kuriteopaik põlengu järel hävinud, kuid kõneeristused võimaldasid kannatanute suhtluse põhjal leida tunnistajaid ja tuvastada kahtlusaluseid, kes kuriteo toimepaneku ajahetkel ühes kohas viibisid. Kui tekkis kindel alus sekkuda sõnumisaladusse, ilmnes ka kahtlusaluste plaan Eestist põgeneda.

Šveitsi õiguskaitseorganite poolt teostatud õigusabitaotlusega ilmnes üksnes sideandmete päringu kaudu seos IP-aadressi ja Eestis elava kahtlustatava vahel. Kurjategija sisenes pika ajaperioodi vältel erinevatele varastatud virtuaalvaluuta kontodele ja teostas sealt oma isiklikele kontodele ülekandeid. Menetluse viisid lõpuni Eesti õiguskaitseorganid. Ilma sideandmeteta poleks süüteo toimepanijat suudetud tuvastada.

Organiseeritud narko- ja relvakaubanduse või korruptsiooni puhul on praktika näidanud, et sideandmetel nagu näiteks ajaloolistel kõneeristustel on kandev roll inimeste sidumisel ebaseadusliku tegevusega.

Narkokuritegevuse puhul kasutatakse kurjategijate poolt väga tihti konspiratsioonivõtteid nagu näiteks alternatiivseid telefone ja ettemakstud kõnekaarte. Kõneeristuste abil on näiteks tuvastatud, et inimese päris telefon ja nn konspiratsioonitelefon liikusid samal ajal ja samas kohas.

Varavastaste kuritegude tõendamisel kasutatakse sageli asukohaandmeid, et tuvastada, kas kahtlustatav on varguste hetkedel viibinud näiteks mõnes elamurajoonis, kus on vargusi varasemaltki korda saadetud. Kõnekaarte kasutavad kelmid tuvastatakse enamasti vaid kõneeristust kasutades ja saadud infot teiste tõenditega kõrvutades. Tihti teisest riigist või mingit füüsilist kontakti ohvritega omamata on need ainsad olemasolevad tõendid, mille kaudu on võimalik kahtlustatavat kuritegudega siduda.

Sideandmed võimaldavad tuvastada lisaks toimepanijatele ka kannatanuid. Alaealiselt seksi ostmises süüdistatu puhul leiti tagasiulatuva kõneeristuse kaudu veel neli ohvrit. Seega on olukordi, kus tagasiulatuvad sideandmed võimaldavad avastada ka varasemalt toime pandud ning peitu jäänud kuritegusid lahendada ja ohvreid leida. Tagasiulatuvate andmete puudumisel poleks võimalik näiteks toimepandud mõrva või tapmisega seotud kahtlusaluseid teada saada.

Politsei igapäevane praktika kinnitab, et erinevate kuritegude puhul on sideandmete analüüsimine andnud väga paljudel juhtudel võimaluse tuvastada kahtlusaluseid ja kannatanuid. Eriti probleemseks on küberruumis aset leidvad pettused ja kelmused. Nagu öeldud – virtuaalruumis aset leidva küberkuritegevuse puhul on sideandmed tihti ainsateks juhtlõngadeks, mis kahtlusaluseid üldse tuvastada võimaldavad.

Riigi kohustus on tagada igaühe privaatsuse kõrval ka meie turvatunne. Kui pannakse toime kuritegu, siis peab olema politseil vahendeid, et seda lahendada. Igaühel on õigus turvalisusele. Sellest tulenevalt ei saa olla riigi vaatest reaalne ega aktsepteeritav, et teatud osa inimesi jäetakse teadlikult riigi poolse kaitseta. Tulevikus võivad jääda mitmed olulised kriminaalmenetlused seetõttu lõpuni viimata või kuriteod sootuks avastamata.

Riigil on kohustus kuritegusid uurida. Seega peab olema hinnatud kumb on olulisem – kas kannatanute huvide kaitse või avalikkuse huvi süüdistava õiguste rikkumise osas.