Öö Saint-Cloud’s. Andrei Ivanovi teosest kumab läbi valusat ilu

Ivanov suudab äsja eesti keeles ilmunud teoses hoida tasakaalu õõva ja võllahuumori piiril.

Andrei Ivanovi lugedes tuleb meelde, miks ma õrnas eas vene kirjandust ahmisin. Samuti kerkib taas silme ette eestivenelaste 1990-ndate ja nullindate alguse paralleelmaailm. Just see, et Ivanov kuulub ka ise sinna paralleelmaailma, annab tema lugudele ühe suure eelise – kõrvalpilgu, mida paljudel eesti keeles kirjutavatel autoritel ei saagi olla. Äsja eesti keeles ilmunud teos „Öö Saint Cloud’s” annab aimu sellest, millised olid kirjaniku kujunemisaastad ning kui palju väetist ja komposti oli vaja anda sellele, millest hiljem on võrsunud tema paljukiidetud looming.

Kuna olen pikalt välismaal elanud ja mitte alati kõige nunnumates tingimustes, läks mulle väga hinge „Hanumani teekond Lollandile” ja üleüldse kogu emigrantide viletsus, mille Ivanov ikka ja jälle jutuks võtab. Ka „Öö Saint Cloud’s” toob needsamad üksildased bussisõidud ja identiteeditu lonkimise väljamaa tänavatel jälle elavalt silme ette. Peategelane Stepan Rakitin on tüüpiline näide inimesest, kes mõtleb liiga palju. Ta ei leia asu ei oma peas, kehas ega ka teiste seltskonnas. Sellisena ei jäägi muud üle, kui kirjutada ja loota, et mingi osa mõttevahtu õnnestub sinna suunata ja siis hakkab pisutki kergem.