KULTUURIBIIT | Näitleja Ago Andersoni playlist
Lugu ajalikust pimedusest igaviku valguses, mille A. H. Tammsaare viimase romaani põhjal on dramatiseerinud Ott Kilusk, lavastab Kaili Viidas ning kujundab Arthur Arula. Põrgupõhja Jürkat kehastab Ago Anderson ning Kaval Antsu Tambet Seling, teistes rollides Triin Lepik, Kadri Rämmeld, Sten Karpov, Liis Karpov, Ott Raidmets, Nils Mattias Steinberg jt. Etendused toimuvad Pärnus Ringi tänaval asuvas vanas Fortumi katlamajas (Ringi 56). Loe lavastuse kohta rohkem siit.
Aga Andreson oma muusikavalikust:
"Kunagi ostsin emale sünnipäevaks Heli Läätse kolm CD-d. Lolli peaga panin ühe neist autos peale ja nutsin terve tee, emale jäid need plaadid kinkimata. Läätse-armastus kulmineerus 13 aastat tagasi sünnitusmajas, kus sama kogumik kaasas oli. Tundus, et meie laps võiks sündida Helit kuuldes, aga kui asjaks läks, sisises naine, et pane see kuradi „Kaunid baleriinid“ vait! Helil on eriline koht meie pere südames.
Noorusega seostub kultusbänd Pixies. Berliinis aastal 1993 hoidsin plaadipoes käes kõiki nende vinüüle ja lihtsalt vaatasin – raha polnud. Järsku hakkasid üle terve poe kõlama Pixsise tuttavad kidrakäigud, müüja oli plaadi peale pannud. Lahkusin poest kananahk ihul ja silmad häbi täis – vaene idaeurooplane. Paar aastat tagasi esinesid nad Lätis Positivusel – uskumatu, nad olid ammu laiali läinud ja olin veendunud, et mu silmad neid enam esinemas ei näe. Kihutasin pärast etendust üksi Lätti ja jõudsin täpselt nende esimeseks looks. VÕRRATU! Jälle kananahk ja pisarad, kõik lood olid peas. Rahvas seda bändi väga ei tea, aga kultusfilmi „Kaklusklubi“ lõpulugu „Where is my mind“ teavad kõik.
VINÜÜLID:
Kui olin neli või viis aastat vana, käisin esimest korda balletti vaatamas. Ema rääkis hiljem, et olin kogu etendust suu lahti vaadanud. Paar nädalat tagasi ostsin neljast vinüülist koosneva Tšaikovski „Luikede järve“ siis ära. Lihtsalt istud ja kuulad.
Muusika kuulamise oskus hakkab vaikselt kaduma, vinüülidega on aga nii, et paned plaadi peale ja kuulad tervenisti, otsast lõpuni.
Uuematest asjadest tasub kuulata – just kuulata – Genka ja Dew8 plaati „Oleg“. Ülihead tekstid, kahjuks on vinüül juba läbi müüdud.
Vanematest asjadest loomulikult sajandi eesti albumiks valitud J.M.K.E. „Külmale maale“.
Autosõitudel on imelik värk – kui Ööülikooli ja kuuldemänge enam ei viitsi kuulata, läheb peale Kino. Eriti ootan neilt kahte lugu „Кукушка“ ja „Когда твоя девушка больна“.
Kui on hommikune või öine pikem sõit, läheb alati mängima Beastie Boys, lemmik on muidugi „Sabotage“.
Kui Juur ja Kivirähk veel Eurovisiooni kommenteerisid, panid nad mingi riigi loo ajal peale Rammsteini ja mina jäin sõltuvusse. Alati – ka sel aastal – kuulan ma Eurovisiooni ajal Rammsteini, aga pilt tuleb telekast. Lugudest kargab kohe pähe „Mutter“. Kunagi emadepäeval helistas mingi raadiojaam, et mis lugu ma emale laseksin ja nii emale „Mutter“ läkski.
Kui plika oli väiksem, uinutas teda mõnus Kraftwerki monontoonsus, seda bändi võin ka igas asendis kuulata – aegumatu klassika. Nende „Musique Non Stop“ on nii lapse kui minu esikümnes – eriti terav valjult ja koos videoga.
Ja kindlasti minu jaoks kõige romantilisem, armumiste ja kõige kauniga seonduv Alumiinium, Sinu Sädelev Sõber. Vähetuntud eesti bänd. Otsige ja kuulake. Halba lugu neil pole, ega neil polegi palju lugusid, aga kui tuleb „Must/Valge“, siis seda kuulan tihti uuesti ja uuesti".
