VÕIDUPÜHA KÕNE | Kersti Kaljulaid: peame jälgima, et idanaabri tänavused suurõppused ei kasva üle millekski enamaks
(486)Head kaitseliitlased, hea Eesti rahvas siin Paides ja kõigis kodudes!
Täna saame pärast sunnitud pausi taas tähistada võidupüha nagu kord ja kohus – Paide keskväljakule on paraadiks kogunenud sajad kaitseliitlased, noorkotkad, kodutütred ja liitlassõdurid. Et rääkida meile meie kaitsetahtest ja kaitsevõimest. Ja sellest, et viiruskriis on vaibunud. Eesti inimesed saavad taas kokku tulla. Tähistada nii 102 aasta tagust võitu Landeswehri üle kui kõleda pandeemiatalve seljatamist.
Ent nagu kaitsevõimet tuleb kogu aeg ja järjekindlalt luua ja kaitsetahet kasvatada, ei lõpe ka meie võitlus viirusega. Me viiruskaitsevõime sõltub samuti me kaitsetahtest – kas suudame Eesti ühiskonna niimoodi ära vaktsineerida, et edaspidi ükski koolipäev ei jääks pidamata, ükski elu elamata? Ka selles lahingus on igaüks meist lahinguväljal sõdur – ise ennast kaitstes aitame kogu Eestit.
Ka selles lahingus tuleb kaitsevõimet arvatavasti aasta-aastalt juurde luua – esimestele vaktsineerimisringidele peavad järgnema uued, et hoida me ühiskonna kaitsevõimet või luua seda uute ja muutunud tüvede vastu. Me veel ei tea, kuidas läheb, aga viirustega toimetulek on muutunud mõneks ajaks laiapindse riigikaitse kõige päevakajalisemaks osaks.
Võidutuled ei jäänud ka möödunud aastal süütamata ja üle Eesti laiali kandmata. Tule viisid Kadriorust kaasa iga maakonna parimad noored kotkad ja kotkajuhid. See oli ilus tseremoonia oludes, kus enamat ei võinud. Kuid nii nagu virtuaalõpe ei asenda täisväärtuslikku koolielu, ei saa miski täielikult asendada traditsioonilist võidupüha paraadi ning maakaitsepäevi kõigis maakondades.
Head eestlased,
meie riigikaitsemudel on maailmas üsna unikaalne. Kaitseliidu-sarnaseid vabatahtlikke riigikaitseorganisatsioone ning kohustuslikku ajateenistust leidub muidugi ka mujal. Kuid vähe on riike, kus praktiliselt kõik sõjaajaks ettenähtud üksused koosnevad reservväelastest ja kaitseliitlastest. Kus tavalistele kodanikele, mitte kutselistele kaitseväelastele, on usaldatud enamat kui üksikvõitleja ülesanded.
Nende ülesanne on jagude ja rühmade juhtimine ja väga keeruliste relvasüsteemide kasutamine. Just lõpetas oma teenistuse ja arvati reservi esimene lend reservväelasi, kes raketisüsteemiga Spike (Spaik) viisid meie kaitseväe tankitõrjevõime täitsa uuele tasemele. Kaitseliitlased harjutasid maikuus Nurmsis ja mujal Eestis koos liitlaste õhudessantväelaste ja erioperaatoritega. Nad ei paistnud meie liitlastele kuskilt otsast amatööridena. Nad ongi professionaalid, seda oma vabatahtlikus töös. Au neile!
Au teile – täna siin Paides rivis seisjad ja kümned tuhanded reservväelased kodudes –, teie kaitsetegi Eestit.
Nii suures ulatuses reservil põhinevad kaitsejõud pole mitte Eesti väiksusest ja keerulisest geopoliitilisest asukohast tulenev sundvalik, vaid võimalus mehitada meie vägi parimate ja motiveeritud kodanikega, kes rahuajal eelistavad töötada mõnes muus põnevas valdkonnas. Kuid selline riigikaitsemudel toimib vaid siis, kui need kodanikud kohtuvad regulaarselt oma õpetajatega – ülematega; ja kaasvõitlejatega – teiste reservväelastega.
Asi pole mitte vahepeal ära jäänud paraadides. Ärgem unustagem, et pooleteiseaastane kroonviiruse kriis on tühistanud palju plaanitud tavapäraseid ja lisaõppekogunemisi. Aga õppused on väga vajalikud meie reservüksuste valmiduse ja võitlusvõime harjutamiseks. Tean, et Kaitsevägi ja Kaitseliit on võitlusvõimet nutikalt hoidnud ka kriisis, aga ootavad väga võimalust ka suurõppusteks jälle kokku tulla. Ja mulle tegi eriti head meelt, kui just Kevadtormi ajal kuulsin mitmelt Eesti tööandjalt, et ka nemad olid valmis ja valmistunud, et reservistid tuleb Kevadtormi ajaks tööst vabastada.
Nad olid valmis enamakski – hoida meeste ja naiste töötasud õppuste ajal tiksumas. Au teile, Eesti tööandjad, kes te olete mõistnud meie reservarmee olemust! Selle aasta Kevadtormil jäi teie panus väiksemaks, reserviste oli suurõppusel vähe, aga juba järgmisel aastal on jälle nii, et iga okas loeb!
Head eestimaalased!
Meie riik ja ühiskond on tervishoiukriisi ületades saanud viimase pooleteise aastaga väga õpetliku, kuigi ränga kogemuse. On inimlik ja loomulik, et soovime nüüd hingetõmbepausi. Puhkust viimase aasta muredest, vaevadest ja hingevalust. Kuid puhates ei tohi me muutuda päris muretuks. Sest maailm väljaspool nakatumisnäitajate tabeleid ja vaktsineerimiste statistikat pole muutunud rahulikumaks ja turvalisemaks.
Nädalatagune NATO tippkohtumine kinnitas küll liitlaste ühist hoolt me alliansi tuleviku osas ning suurt tahet kohaneda 21. sajandi muredega. Ent kuskile pole kadunud need jõud ja riigid, kes Euroopa julgeolekule pidevalt väljakutseid esitavad. Kes pole loobunud soovist, et Euroopa tulevikku kujundaks mitte rahvaste vaba enesemääramine, vaid tugevama õigus. Peame jälgima, et idanaabri tänavused suurõppused ei kasvaks üle millekski enamaks, et järgmised kuud ei saaks saatuslikuks Ukraina, Valgevene või Moldova tulevikule.
Kui me harjutame Eesti kaitsmist – vahet pole, kas maastikul, staapides, Vabariigi Valitsuses, Riigikaitse Nõukogus, NATO ministrite kohtumistel –, siis pole see kunagi nõrkuse, hirmu või tingimata täna-homme ähvardava ohu ilminguks. Vastupidi – just pidev treenimine, harjutamine ja kaitsevajadusele mõtlemine, vastase võimalike tegevusplaanide analüüsimine ja valmisolek neile reageerida annab meile kindluse, et oleme kaitstud. Sest oleme juba mõelnud kõikide Eestit ohustavate riskide peale. Sest alati on olemas plaan. Ja see plaan pole jäänud paberile, vaid selle järgi on elatud, soetatud varustust, tehtud väljaõpet, peetud nõu liitlastega võimete kooskasutamise osas.
Siis ei saa meid üllatada. Siis saame olla kindlad. Siis oleme alati võidukad. Nii me hoiamegi Eestit!
Elagu Kaitseliit!
Vabariigi President
võidupüha paraadil
23. juunil 2021 Paides
