Valdar Parve: parim garantii, et Eesti ei pea rahvusvaheliselt häbenema, oleks senise presidendi teine ametiaeg

Loosung oli ju esialgselt see, mille üle linna lendav kajakas või tuvi lennul meie pähe vabastas. Praegu käib tagasipöördumine „juurte juurde”, nende hulgas revolutsiooniliste roppuste hõiskamine riigikogu kõnetoolist.

Ei pea minema filosoofiks, et teha vahet kolmel – „kuidas on”, „kuidas peab (praegu) olema” ja „kuidas võiks (edaspidi) olla ”. Emakeeletundlikkusest piisab.

Erakonnaseadus ütleb, et erakonna „eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine...” Lause kuulub sarja „kuidas peab olema praegu”. 

Igal vabal mõtlejal on oma „kuidas võiks olla edaspidi” erakonnaideaal. „Kuidas on” – sellele on pööratud vähe analüütilist tähelepanu. Sotsio- ja politoloogide andmepankate esitused tulp- või sektordiagrammide kujul selget arusaama parteidest ei loo. 

Õiguslikult erakondadeks liigitatud ühendused saavad valimiste käigus suhteliselt vabalt võistelda valijahäälte pärast ja luua valitsuse. Suhtelisus tuleneb erakonna kui MTÜ rahastamise õigulikest piirangutest. Selline piirang seati moraaliotsusega. Seda otsust ei tuletata ei loodus- ega juriidilistest seadustest, vaid kommetest (moraal on üldjuhul kommetest noorem). 

Rahastamise piiramise otsust peetakse heaks ja see „hea” ei vaja analüütilist lahkamist, vaid see võetakse muu aluseks. Seda õigustatakse. Näiteks: „Maailmas on üksikisikuid, korporatsioone ja riike, kes sellise piirangu puududes suudavad terve Eesti riigi valimiste kaudu üles osta. Mis pole hea.”