Uppujat saab päästa uppuja ise?
Inimeste suhtumise muutmine ei ole alati lihtne: kuigi kuuleme, ei taha me sageli kuuldavat kuulata. Ja kui ka lõpuks kuulame, siis käitumuslik muudatus tuleb ikkagi pika vinna ja raske hinnaga.
Oleme harjunud ju tarbima. Tarbimine veab majandust. Mida rikkamaks me saame, seda rohkem me tarbime. Ja mida rohkem me tarbime, seda rohkem tekib meie ümber asju, mille jaoks meie majapidamises enam kohta pole. Tarbetud asjad, millest sageli saadakse vaid hetkeemotsiooni või mille ülesanne on meie jaoks eneses hoida tilgakest jahedat jooki, tuleb ju enda silma alt ära saada.
Probleeme eirates kaugele ei jõua
Ent silma alt ära saamine ei muuda ohtu olematuks. Jäätmetega toimuv on justkui jaanalinnu enesekaitserefleks: paneme pea liiva alla ja loodame, et ehk läheb oht mööda.
Kui jaanalinnul on selles osas veel natukenegi lootust, siis inimkond nii lihtsalt ei pääse – prügi kuhjub ja peagi avastame, et eemale tõugatud asjad ilmuvad meie ellu märkamatult tagasi: vaikse kättemaksuhimulise massina seavad nad end sisse meie keskkonnas, võttes meilt tasapisi eluks vajalikud elemendid.
Just tasapisi, sest jäätmete pealetung on hoogu kogunud koos elanikkonna ja tarbimise kasvuga. Täna on maailmas hinnanguliselt 3,5 miljonit inimest, kel puudub ligipääs jäätmekäitlussüsteemidele. Ligipääsu puudumine tähendab seda, et kõik nende tekitatud jäätmed hakkavad tasapisi elu enda ümber hävitama. Tegemist on lumepalliga, mis veeredes hoogu kogub ja mille peatamine muutub iga päevaga aina raskemaks. Ja mida oleme märkamas alles nüüd, kus pall tahab meist üle sõita.
Sest teate ju lapsepõlvest seda tunnet, mil värskelt avatud limonaadipudel lõpmatuna näis ja mil oma märjukest hakkasime säästma alles siis, kui pudel peaaegu tühi oli. Ka maitse muutus siis kuidagi… Magusamaks ja kallimaks.
Sageli saadab see paradoks meid läbi kogu elu – kui meil on midagi külluses, siis me suhtume sellesse hooletult. Ja alles siis, kui meil enam suurt midagi alles pole, hakkame me säästma ja päästma.
Peagi on ookeanis rohkem plastikut kui kalu
Kuid siis võib olla juba liiga hilja. Täna piilub inimkond (ei vaata veel) murelikult tulevikku, mõistes tasapisi käegakatsutavat katastroofi. Sest igal aastal jõuab ookeanidesse 8 miljonit tonni plastikut ning sellise tempoga jätkates on meil aastaks 2050 ookeanis juba rohkem plastmassi kui kalu. Plastik aga lööb jõuliselt segamini kogu ookeani ökosüsteemi, jättes meid lõpuks hinge ahmima – tuleb ju tervelt 70% meie hingatavast hapnikust just ookeanist.
Seega pole ookeani päästmine mitte lihtsalt tore tegevus, vaid tegelikkuses hädavajalik meie enda päästmiseks. Ja „Ookeani“ lavastust on vaja selleks, et sellest omakorda aru saada.
Hädavajalik sõnum atraktiivses kastmes
Kunsti jõud on läbi ajaloo olnud suur ning seda on kartnud pea kõik hirmuvalitsused. Oleme ju isegi olnud osa riigist, kus iga kunstiteost, oli selleks siis teatrilavastus, film või taies, tuli lasta hinnata morni näoga julgeolekutöötajal. Ka meie vabaduse saabumisel mängisid suurt rolli isamaalised laulud, mis ühel hetkel ühendasid, innustasid ja julgustasid meid tegudele.
1983. aastal USA-s teleesilinastunud mängufilm „Day After“ näitas ilmekalt, mis saab inimkonnast peale kahe suurriigi tuumasõda.
Toonast filmi vaatasid nii lihtinimesed kui ka kõrged sõjaväelased ja otsustajad. Film oli toonases kultuuriruumis rabav ja otsekohene ning saatis kõigile sõnumi: tuumasõda ei ole mitte kellelgi võimalik võita. Tänane stampteadmine polnud tollal sugugi kõigile nii selge ja meenutades varasemaid tuumakümnendeid, peeti tuumarelva millekski selliseks, mille eest saab laua alla peitu pugeda.
15. juulil esietenduva suurlavastuse „Ookean“ mõte on kasutada ära loomingut kui mõjusaimat sõnumiedastuse viisi: selleks, et mure teadvusesse viia, tuleb seda inimesele arusaadavalt ja atraktiivselt jutustada. „Ookean“ on suure missiooniga lugu, mis oma sõnumiga peab jõudma kaugemale Tallinna kruiisisadama lavaalalt. „Ookean“, millesse on oma hinge pannud heliteose autorid Ülo Krigul ja Sander Mölder, lavastaja Ran Arthur Braun ning dirigent Risto Joost jpt., peab aitama meil mitte ainult mõista, vaid ka tegutseda.
Meie sõnum on lihtne: ookeanide saastumine on meie kõigi mure, alustagem Läänemere hoidmisest
Sest ka meile kallis Läänemeri on tegelikkuses üks kõige tugevama inimmõju all olev meri maailmas: ÜRO aruande kohaselt halveneb rannikuvete seisund endiselt nii reostuse kui ka toitainete liigse juurdevoolu tõttu, mis põhjustavad vetikate vohamist ja tekkinud hapnikuvaeguse tõttu omakorda veeloomastiku surma.
Seega on „Ookean“ meile justkui kaugel ja justkui väga lähedal: inimese käsi on istumise all olevat oksa saagimas nii seal, kus jäätmekäitlussüsteeme pole kui kahjuks ka seal, kus me enda arvates teeme kõik õigesti.
Seetõttu sünnibki Tallinn Sinfonia, kammerkoor Voces Tallinna ja Hispaaniast Eestisse saabunud Carros de Foci loodud 8-meetrisest hiiglasest süvaveesukelduja koostöös laval audio-visuaalne vaatemäng, mis 15. juulil jutustab vee, tule, koreograafia, kehakeele ning muusikaga loo inimese panuse möödapääsmatusest.
Et sõnum ei jääks vaid meie teada, plaanime „Ookeani“ etendada ka sel aastal peetaval Expol, Dubais. Ehk kohas, kus muusika ja vaatemäng püüab kõnetada globaalset otsustajate ringkonda.
Piletid müügil Piletitaskus.
