"Minu jaoks on viimane aasta olnudki üks paras uskumatute sündmuste jada. Tuua ilmale inimene – see ilmselt ongi maailma kõige sürreaalsem ja võimsam tunne, sellele pole konkurenti. Aga üsna ulmeline on ikkagi ka nüüd, 37-aastasena külastada uuesti seda maailma, milles elasin kaheksateistkümneselt, ja teha jälle Vanilla Ninjat," räägib Piret.

Kui keeruline on, olles elanud pikalt ainult endale, sättida oma elu lapse järgi?

See on egole kindlasti olnud külm dušš, et ta ei olegi enam maailma naba, et kellegi teise soovid ja vajadused on palju olulisemad. See vajab jätkuvalt harjumist, aga tore, et selline raputus on toimunud.

Kui tihti tuleb teil rääkida oma valusat lugu veel sündimata poja kaotusest?

Sellel teemal võtsid saatusekaaslased meiega rohkem ühendust vahetult pärast seda, kui esimest korda oma lugu ajakirjale Pere ja Kodu rääkisime. Kui avad ennast, siis avatakse ennast ka sinule ja kahjuks oli liigagi paljudel sarnane lugu jagada. Lapse kaotus ükskõik kui varases või hilises raseduse staadiumis on perele suur trauma, aga tihti jäetakse need kurvad lood ja tunded vaid enda teada. Ka ma ise ei tahtnud pikka aega oma valu mitte kellegi teisega jagada.

LOE VEEL: Eelmise aasta lõpus ilmus ajakirjas Pere ja Kodu lugu „Piret Järvis-Milderi ja Egert Milderi valus kaotus ja imeline uus elu: jagame oma lugu, sest saime ise leinas saatusekaaslaste lugudest palju tuge"