Selles mõttes on Indrek Kiisleri kirjutis ERRis igapidi representatiivne: autor kordab üle oma seisukohad, kinnitades algatuseks, et pole mingi ekreiit. Ta väljendab, et tema meelest võivad ühest soost inimesed rahulikult koos elada ja võiksid ka abielluda (nojah, ei saa, meie riigis pole võimalik, aga see pole loo teema). Küll aga näeb ta välja joonistumas kahetsusväärset mustrit: selle asemel, et tsiviliseeritult arutleda ja vaielda, minnakse laupkokkupõrkesse. Vähe sellest, kokkupõrkeid lausa provotseeritakse: kui läheb rüseluseks, siis on ju tore pärast sotsiaalmeedias toetajate laigid välja võtta.

Lühidalt võiks sedasorti arutluse kokku võtta nii: aga mis ta siis läks sinna EKRE üritusele oma vikerkaarelipukest lehvitama. Oleks seal naha peale saanud, siis leiaks autor ilmselt – kui ta oma oma arutlusviisile truuks jääks –, et asja eest sai. Täpsemini: ega lüüa muidugi kedagi ei tohi, see on mõistagi taunitav, aga täpselt sama taunitav on minna EKRE-lase nina alla vikerkaarelippu lehvitama. Poleks vaja olnud.

Selles ja teistes sedasorti arutluskäikudes on hulk ühiseid, enamasti väljendamata eeldusi, mida jagatakse vaikimisi, aga tekstis enamasti ei piiritleta ega tooda eraldi välja. Püüan neid üldistuse korras allpool nähtavaks teha. Algavad sedasorti argumentatsioonid sageli fraasiga „Ma ei ole küll rassist (naistevihkaja, homofoob, ekreiit, jne), aga...”. Ja enamasti tuleb siis järgnevas arutluskäigus välja, et ollakse ikka küll. Varjatud eeldused, mis on leitavad ka ajendina kasutatud Kiisleri arvamusloos, on järgmised: