Helilooja Ülo Krigul (42) on läbi ja lõhki muusik. Ta on loonud teoseid kõikvõimalikele koosseisudele-instrumentidele, nii elektrikitarrile kui ka sümfooniaorkestrile. Krigul on klahvpille mänginud paljudes bluusi- ja rokkbändides, näiteks Singer Vingeris ja Compromise Blues. Samuti on ta kirjutanud palju filmimuusikat, sh Veiko Õunpuu filmidele „Püha Tõnu kiusamine” ja „Sügisball”.

Meie vestlus toimub veebis. „Ma olen Lõuna-Eestis ühe mäe otsas, kus on selline natukene väike puust internet,” vabandab kehva ühendust helilooja, kelle orkestriteos „The Bow” tuleb esiettekandele Pärnu muusikafestivali lõppkontserdil 18. juulil.

Oled muusikat loonud väga erinevatele kollektiividele. Millised žanrid sind praegu enim kõnetavad?


Vist Picasso on öelnud, et oled kunstnikuna nii hea, kui on sinu viimane maal. See, millega parasjagu tegeled, ongi see, mis sind sel hetkel kõige rohkem huvitab.

Praegu on niiviisi sattunud, et käsil on mitu asja korraga. Käivad proovitsüklid: 15. juulil esietendub Ran Arthur Brauni lavastatud „Ookean”, mis räägib allegoorilisel tasandil elukeskkonnast ja inimtegevuse tulemustest selles. Samal päeval on mul üks esiettekanne ka Viljandi orelifestivalil. Peale selle tuleb Pärnus 18. juulil esiettekandele „The Bow”.

Mis pilguga vaatad viimasel ajal palju nördimust tekitanud orkestrite koondamisele?

See, et meie praegune plaan näeb ette kaotada ühe nipsuga tervelt ühe kolmandiku Eestis tegutsevatest professionaalsetest orkestritest, on... jalustrabav. Imelik ja hirmutav on sealjuures näha, et riigi kõrgeimad juhid on otsesõnu nõus leppima koledama Eestiga ja amatöörlikumal tasemel riigi esindatusega.