Selgituseks, kuidas üldse päästjate töögraafikute koostamine käib. Valvevahetusega töötajate graafikuid planeerivad komandopealikud poole aasta ehk kuue kuu pikkuselt sellisena, et ületunde ei tekiks – sest see ei ole seaduse järgi lubatud. Sellegipoolest võib neid tekkida, sest elu dikteerib oma – keegi jääb ootamatult haigeks, keegi saab töö käigus viga, inimesi lahkub töölt või tuleb palju lisaressurssi nõudev suursündmus. Siis kutsutakse päästjad erakorraliselt valvesse ja makstakse ületunnid kinni või kompenseeritakse võimalusel sellesama kuue kuu sees vabade päevade andmisega.

Päästealane valmisolek tagatakse Eestis 79 kutselise pluss 116 vabatahtliku päästemeeskonna baasil. Kutselistele päästemeeskondadele planeeriti 2021. aasta esimesel kuuel kuul ligikaudu 14 300 valvet, millest 9 valvet (0,06%) ei suudetud tagada, valdavalt oli põhjuseks COVID-19 kokkupuude. Lisaks Põhja-Eesti neljale komandole oli ühe korra arvelt maas Häädemeeste päästemeeskond, mida tuli kohapeale asendama üks Pärnu päästemeeskondadest.

Neile lisaks toimus kolm osalist arvelt maasolekut. Ühise COVID-19 kokkupuute tõttu läksid ühel ja samal päeval arvelt maha Kose (kell 12) ja Kehra (kell 15) päästemeeskonnad. Samuti on jaanuaris olnud Paldiski päästekomandos üks päästemeeskond, kus meeskonnavanema puudumise tõttu liigutati kaheliikmeliseks jäänud päästemeeskond päeval veidi enne kella 12 operatiivkorrapidaja otsusega ca 18 tunniks teise komandosse.

Päästemeeskonna operatiivarvestusest mahavõtmine ei ole päris kindlasti tavapraktika, vaid äärmuslik meede, kui kõik muud asendusvõimalused on end ammendanud. Ühtegi päästemeeskonda ei võeta ajutiselt arvestusest maha ületundide tõttu, vaid seepärast, et asendusi ei ole enam kusagilt võtta, ka ületundide tegemisel on seaduslik piir ees. Samuti on inimestel oma elu ja kohustused, peab saama puhata ja lisaks saab teenistujaid erakorraliselt välja kutsuda vaid inimese nõusolekul. Kindlasti ei pea paika väide nagu keelaks Päästeamet inimesi erakorraliselt välja kutsuda, et mitte ületundide eest maksta.


Kui päästemeeskond jääb alla elupäästevõimekuse miinimumi (meeskonnavanem pluss kaks päästjat), siis on operatiivkorrapidaja ja regiooni vastutava korrapidaja otsustada, kuidas asi lahendatakse. Esimese lahendusena tuuakse teisest komandost inimesi juurde, kui aga see pole võimalik, viiakse päästemeeskond oma komandost ära teist meeskonda tugevdama. Kolmas võimalus on jätta valvesse kaheliikmeline päästemeeskond ja ka seda tehakse – otsus sünnib, nagu öeldud, operatiivkorrapidaja ja regiooni vastutava korrapidaja koostöös.

Piirkonna katab lähim päästemeeskond (kas siis oma komandohoonest või asenduspinnalt), et elupäästevõime oleks tagatud. Ka kõige hullemal koroonaajal ei katkenud elupäästevõimekus Eesti üheski regioonis kordagi ning kõik väljakutsed said ja saavad jätkuvalt lahendatud. Inimeste ohutus ja turvalisus on kogu aeg hoitud.

Mis puudutab reedel, 2. juulil Paldiski päästekomando sulgemist, siis lähtuvalt töö- ja puhkeaja seadusest peab töötajale võimaldama seitsme päeva jooksul 36 tundi puhkust, kuid meeskonnavanem oli töötanud ülepäeviti viis vahetust järjest ja ees terendas veel üks vahetus pühapäeva hommikul. Seega oli küsimus seaduse järgimises, rääkimata sellest, et päästja peab saama puhata. Allesjäänud meeskonna liigutamine Keila komandosse selmet jätta kaheliikmelisena Paldiskisse oli taas sel hetkel valves olnud operatiivkorrapidaja otsus, milleks tal on nii õigus kui ka pädevus.

Arusaadav, et inimestes tekitab hirmu mõte, et neile lähimas komandohoones pole füüsiliselt kas siis 12 või 24 tunni jooksul ühtegi päästjat, mis sest, et abi on sellegipoolest alati tagatud. Päästavad siiski inimesed, mitte hooned, ja päästemeeskonnad liiguvad alatasa ringi – sündmustel, õppustel, ennetustööl jne, kes õnnetuse korral katkestavad aga viivitamatult kõik muud tegevused ja ruttavad appi.

Tõsi on küll ka see, et päästjate värbamine läheb aina raskemaks, sest palk on madal ja samal ajal tuleb tööjõuturule üha vähem noori, kellele konkureerib pääste võrdselt kõigi teiste tööandjatega. Paldiski päästekomando, nagu ka mõnegi teise piirkonna päästekomando mehitamine, on aina suurenev probleem, mille üks põhjuseid on päästja madal palk. Päästja palk oli mullu 1068 eurot (bruto) ja Eesti keskmine samal ajal 1448 eurot – vahe oli ligi 400 eurot ja see käriseb aina suuremaks. Kui olukord ei parane, seisame ühel hetkel silmitsi tõsiasjaga, et kusagil teenus katkebki, sest päästjaid lihtsalt enam pole. Arvestades töö keerukust, peab päästja saama vähemalt 1,2-kordset Eesti keskmist palka, vaid siis saame rääkida jätkusuutlikust päästesüsteemist, kuhu häid inimesi tööle saame.

Põhjendamatud on aga artiklist kumavad väited, justkui hoiaks Päästeamet iga hinna eest ületundide raha kokku, riskides nii teadlikult päästevõimekuse halvendamisega. See on mõeldamatu ja lihtsalt vale.