Pärast aastast pausi on Cannes’i filmifestival tagasi. Mööda Promenade de la Croisette’i jalutades ei tundu, et midagi oleks teisiti kui varem. Jah, inimesed kannavad tänaval maski ja viiruse tõttu on veidi enam asjaajamisi, kuid see pole midagi, millest armastus filmikunsti vastu üle ei oleks. Kinosaalis maski kandmine, tervisepassid ja proovide andmine on saanud meie argielu osaks, nii nagu siinne komme maske ümber käe kanda on osake tänavaglamuurist.

Kava on tihe ja vaatamist ei jagu mitte ainult põhiprogrammis, vaid ka alaprogrammides. Omajagu on Cannes’ile omaselt festivalile naasvaid suurnimesid, nagu Paul Verhoeven, François Ozon, Wes Anderson jt. Kui oled sees, oled sees. Ent on ka uusi, kes on jala ukse vahele saanud, näiteks Soome režissöör Juho Kuosmanen teosega „Kupee nr 6”, mille tegemises osalesid ka eestlased. Varem on Kuosmanen küll olnud Cannes’is, kuid mitte põhiprogrammis.