Need vajavad rääkimist, et nüüd, täiskasvanuna, saaks teema lõpetada ja vähem haavatuna edasi minna. Miks peab sellest kogu aeg rääkima, on valdav reaktsiooniline kriitika. Miks ei saa ohvrid iseenese sees selgeks mõelda ja oma eluga edasi minna? Miks häirida kogukonda nende lugudega?
Väärkohtleja on enamasti lähedane pereliige. Eestis toimuvates MTÜ Eesti SV Tugigrupid gruppides osalejatest on 70% olnud lähisugulase poolt pilastatud ja 50% neist on seda kogenud alla 6-aastasena (vt siit).

Mida on võimalik ja hädavajalik teha, et kurjategijate arvu vähendada?