Seda, et Eesti poliitmaastik juba aastaid metsiku lääne kõrtsi meenutab, tajuvad enam-vähem kõik. Meil on ju olemas nii vaiksed viskimekkijad, käratsejatest revolvrikangelased kui ka peata seadusesilm, kellele meeldib igas asjas komisjon kokku kutsuda.

Kuid on olemas veel üks tüüp. Ta on noor, kiire jutuga ja tema väärtus meie vesternilaadses hobuseunenäos pole päris selge. Viskit ta ei joo ja lasta ei oska. Tema farmi on ülevõtnud ülemeelikud elajad: kanad, kes ei mune. Ja kui munevad, siis hauduvad muna just piisavalt, et söögiks see ei kõlba ja tibu sealt enam tulla ei saa. 

Kui noor farmer peab lehma, kellelt oodatakse pikisilmi piima, siis tegelikkuses osutub pahur lehmakene siiski suureks laisaks pulliks.
Kuid noor farmer ei lase end sellest heidutada. Sellisena ta farmi ju päris ja… 

Kes on tema, noor poiss, et kõike seda muuta? Ja kui sellised mõtted talle pähe tulevadki, siis kutsuvad kana ja sooneutraalne mäletseja ta kohe vaibale ja räägivad, kuidas asjad pärismaailmas käivad.

Noor farmer kuulab. Ka tema hea sõber, eelmine kohalik šerif, kes nime saanud inimkonna tähtsaima leiutise järgi, ütles: „kuula laudahääli ja tee nii, et kõik su lauta heaks peaksid.“