Kristjan Lepik: minu vanaisa, Ülo Lepik – 100. Temas põimuvad kõrgeim tase nii teaduses kui ka inimlikkuses

"Täna, 11. juulil, saab minu vanaisa Ülo Lepik (Teaduste Akadeemia vanim liige) 100-aastaseks. 100! Juba number on eriline, kuid täna kirjutaksin vanaisast kui erilisest inimesest." EPL avaldab Kristjan Lepiku loo Substackis tema loal.

1.

Vanaisa on ametilt Teadlane. Seda just suure tähega, sest see ei ole olnud kunagi tema jaoks töö, vaid pigem kutsumus, üks elu erilisim osa.

Minu kõige tugevamad lapsepõlvemälestused pärinevad Tartust Lunini tänavalt. Seal elasid mu vanavanemad Aino ja Ülo, kelle juures ma nii väikse poisi kui ka palju suurema tudengina veetsin väga palju aega. Ilmselt on mind sinna alati magnetina tõmmanud kombinatsioon nende mõlema sõbralikust ja soojast olekust ning toredatest juttudest.

Tema olekust ja hoiakust võib tajuda nii põnevust, intensiivsust kui ka teatavat lustlikkust, mängulisust.

Vanaisa puhul on üks kinnistunumaid visuaale huvitaval kombel selja tagant – tema oma töölaua taga istumas. Laud on kaetud rohkete paberite ja raamatutega, vanaisa kas lugemas või kirjutamas. Ta on kergelt laua kohale kummardunud ning toimetab väga süvenenult millegi kallal. Sellest olekust ja hoiakust võib tajuda nii põnevust, intensiivsust kui ka teatavat lustlikkust, mängulisust. See töölaud oli omakorda magnet, mis tõmbas teda: sageli istus ta seal ka nädalavahetustel. Teadlase töö ei saagi olla vist kellast kellani, aju otsib ka muude toimetuste taustal võimalusi mõne olulise probleemi lahendamiseks.

Mõnevõrra hiljem hankis vanaisa arvuti, üks esimesi, mida ma kunagi olin näinud. See 386 arvuti VGA monitoriga oli umbes miljon korda aeglasem kui tänased mobiiltelefonid, kuid ühtlasi tuhandeid korda kiirem kui kõik senised arvutussüsteemid.

See oli nii põnev, et võttis une ära. Siis mulle meenubki moment, kus võisin olla ehk 11-12 aastane, vanaisa proges midagi oma MatLabis ja mina istusin tema kõrval, oodates millal ta lõpetab, et saaks oma korvpallimängu mängida. Ehk 2-3 tundi. Vanaema tõi mõlemale raske töö tegijale vahepeal võileibu. Raske on kujutada midagi tüütumat, kui lahendad mingit keerulist probleemi ja keegi istub kannatamatult ja sihitult su kõrval. Aga vanaisal on oma loogikasüsteemid ja see olukord ei läinud nendega konflikti.

Ehk mingi väikse jupi sain sellest tagasi anda. Nimelt oli vanaisal mure - ta mängib internetis teiste vastu bridži ja ta ei saanud oma internetipangaga mingil põhjusel makset teostatud, et osta tokeneid turniiril osalemiseks. Viimati Tartus käies sain tal selle korda aidata ja turniiril osalemine sai juhtuda. Aga tema MacBooki taga istudes ja sellega tegeledes oli ikka veidi kosmosetunne, et üks 99-aastane sellist elu elab.

2.

Loogikasüsteemidest rääkides - üks põhimõte vanaisal on olnud see, et ühte distsipliini ei tohi kinni jääda. Inimene/teadlane peaks oma valdkonda iga 12 aasta järel vahetama.

1980-ndate alguses tegi ta pöörde lainikute uurimisele, olles sel ajal maailmas üks esimesi, kes seda süvendatult uuris. Olles teeninud Saksa sõjaväes II Maailmasõja ajal ning keeldudes astumast kommunistlikkusse parteisse, olid tema võimalused reisimiseks ja rahvusvaheliseks koostööks Nõukogude Liidu ajal üsna piiratud, kuid see ei takistanud tal sel teemal süviti minemast.

Töö raamatuga hoidis igapäevaselt tema aju rakkes ja see tõmbas kogu keha käima - tervis ka paranes.

Ning 1990-ndatel oli aeg järgmiseks pöördeks (75-aastaselt!). Puutudes Ameerikas kokku kaoseteooriaga, otsusta ta seda uurima hakata. Hiljem avaldades sellest koos akadeemik Jüri Engelbrechtiga esimese raamatu eesti keeles. Milline erakordne mitmekesisus uurimisteemades.

Kui vanaisa oli 90. eluaasta piirile jõudnud, siis oli tunda, et tervis hakkab halvenema. Ta ei ole kunagi olnud kurtja ja ütles, et tal on umbes 10 tervisehäda, mis kõik on kontrolli all, kuid “eks minu generatsioon on mõeldud elama ehk ligikaudu 75-aastaseks”. Kuid siis tuli Spingeri teaduskirjastuselt tellimus, et avaldada raamat tema lainikute teooriast.

Esiteks on see kindlasti märgilise tähtsusega, sest tegemist on ühe tähtsama Euroopa teaduskirjastusega. Kuid väga oluline oli ka see, et kogu see paar aastat kestnud protsess aktiviseeris vanaisa tugevalt, töö raamatuga hoidis igapäevaselt aju rakkes ja see tõmbas kogu keha käima - tervis ka paranes.

3.

Ilma igagususe kahtluseta on tegemist silmapaistva teadlasega. Kuid vanaisa ei olnud kindlasti ainult tööle pühendunud: pere on talle eluaeg tähtis olnud. Mind on inimesena väga palju kujundanud vestlused temaga. Ta on leidnud selleks alati aega ja ta on ka põnev jutuvestja. Olen sellele palju mõelnud ja ilma kahtluseta on vanaisa mu suurim iidol – olla nii tark inimene ja selle juures veel mitte kunagi ülbe või üleolev. Kerge muie sageli näol, põimimas mõnda väikest nalja jutu sisse. Kõrgeim tase nii teaduses kui inim­likkuses.

Vanaisa astus kord kööki.

“Aino, kas teeme äkki kohvi?”

”Aga muidugi, Ülo, teeme!”

Kumbki ei liigutanud selle peale. Ja siis mõlemad hakkasid naerma.

Selline rütm saatis nendega koos kulgemist sageli.

Ma ei ole sellest vanaisaga rääkinud, kuid ma arvan, et ta nõustub minuga järgmises. Inimesed tähtsustavad liiga palju materiaalset poolt, kuid ehk kõige tähtsam on see, et me kõik oma elamise vormiga on saame mõjutada teisi inimesi ning seda loomulikult nii paremuse kui halvemuse suunas. Vanaisa Ülo poolt istutatud tarkus ja inimlikkus elab paljudes inimestes.

Taustast

Ülo Lepik (sündinud 11. juulil 1921 Tartus) on eesti matemaatik ja mehaanikateadlane, Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik.

Ta lõpetas 1940. aastal Hugo Treffneri Gümnaasiumi, astudes samal sügisel Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonda. Sõjategevuse tõttu katkes õppetöö kahel korral ning ülikool õnnestus lõpetada alles 1948. aastal füüsika erialal. 1943. aasta suvel arreteeriti ta Saksa võimude poolt, hiljem mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, oli ka sõjavangis.

Ülo Lepik on ülemaailmselt tunnustatud teadlane mehaanika ja optimeerimise alal. Tema teadustöö peasuunad on elastsete-plastsete varraste, plaatide ja koorikute arvutamine, lainikute rakendamine integraalvõrrandite ja evolutsioonivõrrandite lahendamiseks. Ta on töötanud välja uusi arvutusmeetodeid nii staatilise kui ka dünaamiliste koormuste juhuks. Suur osa tema tööst on seotud ka konstruktsioonide optimaalse projekteerimisega.

Ülo Lepiku juhendamisel on kaitstud 13 doktori- ja kandidaadiväitekirja. Ta on avaldanud trükis ligi 250 teadusartiklit, kaks monograafiat ning on paljude kõrgkooliõpikute autor ja kaasautor. Akadeemik Lepik on mitme rahvusvahelise erialase teadusorganisatsiooni liige ning Vilniuses väljaantava ajakirja Mathematical Modelling and Analysis toimetuskolleegiumi liige.