Õudusfilmide klassikasse kuuluvas teoses „Gaslight” aetakse peategelast vähehaaval hulluks – tema mees läheb igal õhtul kodunt välja justkui tööle ja mõni aeg pärast tema lahkumist hakkab gaasilampides (film on vana, 1944. aastast) valgus tuhmuma. Paula – nii kutsutakse peategelast – satub ärevusse, kardab kodunt väljuda, mees aga naerab alati ta hirmud välja ja annab mõista, et naine on hulluks läinud. Mees paigutab ka esemeid ümber, aga ütleb, et pole seda teinud, ja nii edasi. Naine on kokkuvarisemise äärel ja usub, et temaga on midagi valesti. Lõpuks selgub, et mees on kurjategija, kes otsib igal ööl maja pööningule peidetud väärisasju. Kui ta seal paneb tule põlema, tuhmub valgus ülejäänud majas: gaasi ei jätku.

Neid, kes filmi ega näidendit pole vaadanud, saan rahustada – kurjategija arreteeritakse, Paula päästetakse. Kuid tähtis pole mitte see. Tähtis on, et näidendi ja filmi nimest on tuletatud termin gaslighting, mis tähistab psühholoogilise vägivalla vormi.