Tõnu Õnnepalu: Sass läks kavalal sammul sinna suurde õhtupäikese särasse, nagu oleks seal teab mis

Tol suvel oli seal Hiiumaa rabas tohutult murakaid. Hiljem pole niisugust asja enam juhtunud. Murakad olid suured ja kuldsed ja särasid mätaste peal ja ämbrid said ruttu neid täis. Siis istuti niisama, vaadati taevast, tehti suitsu, räägiti, Sass ja Pääru ja kes me seal kõik olime. Aga ega Hiiumaale ei oldud niisama tuldud, külla ja murakale. Oli tuldud teatri, kunsti pärast.

Juba talvel oli käidud, magatud talumaja külmal põrandal, käidud vaatamas tegevuspaika. Paika, kuhu olid kunagi sajandi eest saadetud need kirjad, millest olin teinud näidendi „Vennas”. Ja suvel, sel murakaajal, tuldi siis jälle, sest ega’s ühe korraga kõigest sotti ei saa!
Niisugune oli kord Sassi meetod, või tähendab, niisugune oli ta ise. Kunstnik on ikka ise seesama, mis tema meetod. Sass – ta pidi aru saama, ta pidi ette kujutama, viimase võnkeni, viimase tuulepuhanguni, mis laval ju iial ei puhunudki. Päriselt. Aga vaataja jaoks pidi puhuma.