Juba talvel oli käidud, magatud talumaja külmal põrandal, käidud vaatamas tegevuspaika. Paika, kuhu olid kunagi sajandi eest saadetud need kirjad, millest olin teinud näidendi „Vennas”. Ja suvel, sel murakaajal, tuldi siis jälle, sest ega’s ühe korraga kõigest sotti ei saa!
Niisugune oli kord Sassi meetod, või tähendab, niisugune oli ta ise. Kunstnik on ikka ise seesama, mis tema meetod. Sass – ta pidi aru saama, ta pidi ette kujutama, viimase võnkeni, viimase tuulepuhanguni, mis laval ju iial ei puhunudki. Päriselt. Aga vaataja jaoks pidi puhuma.