“Hei, tule vaata,” kutsus isa aastaid tagasi üht oma vana litograafiat vaatama. “Sa kujuta ette, mis ma siia tegin – näe, ma ei joonistanud endale ühte silma ja see silm jäigi mul haigeks!”
Sama töö jääb mulle näppu aastaid hiljem ta toas asju sortides, kui isa on juba hooldekoju viidud ja tal neli pikka rasket aastat kodus seljataga. Vaatan tööd nüüd hoopis teise pilguga: “Oh isa, isa, mida sa siia veel oled joonistamata jätnud... Sul on ju pool mõistust läinud!” Läks rohkemgi kui pool.
Kevad 2017. Seisan isa voodi juures ja ere märtsipäike piilub kardinate vahelt jonnakalt tuppa. Isa seisab pahuralt oma vanas triibulises hommikumantlis, mida ta viimasel ajal ei taha enam üldse seljast võtta, käed sügavalt taskusse surutud. “Ei tule ma kuskile, mul ei ole kuskile vaja minna!”. Isa abikaasa on kutsunud mu sel hommikul appi teda mäluarstile meelitama. Mäluprobleemidega inimene, kes ei tunne enam kella ega oska ise haiglatki üles leida, arstile ju ei lähe.
“No lähme näitame siis neile, et sa oled täiesti terve,” saan isa nõusse.
Raske puue määratakse talle põhimõtteliselt juba esimeste testidega. Vaid mõne standardse testi kontrollküsimusest on selge, et asi on väga tõsine. Paar päeva hiljem tuleb diagnoos - isal on ainult 12% ajuvõimekusest alles.
