Perearstiga silmast silma suhtlemise asendab videokonsultatsioon
(57)
Perearstide puudus on ammune probleem, ent varem paistis see välja ainult maapiirkondades. Nüüd on see mure muutunud põletavaks kogu Eestis. Perearstid vananevad, ent ülikoolide lõpetajatest ei piisa tööjõuvajaduse rahuldamiseks.
Perearstide keskmine vanus on viimase kaheksa aasta jooksul kasvanud kolm aastat ja 2020. aastal oli see 57. Üle kolmandiku perearste olid 60–69-aastased, 10% üle 70-aastased. Kuigi palju perearste töötab edasi ka pensionieas, ei ole see püsiv lahendus. Lõpuks tekib küsimus, kuidas suudab väiksem arv perearste ikkagi kõiki abivajajaid teenindada.
Kuigi enamjaolt käiakse arstikabinetis kohal, siis arstide puuduse lahenduseks peetakse seda, et arst kohtub patsiendiga videoülekande abil. See tähendab, et kui inimene on haigestunud, siis võib ta küll ühendust võtta oma perearstiga, kuid kiirem variant oleks pöörduda ka spetsiaalselt videokonsultatsiooni pakkuva arsti poole. Eestis on see juba praegu võimalik, meil tegutseb selles vallas aktiivselt mitu ettevõtet.
Ent tavalises perearstipraksises ei ole kaugvastuvõtt ja telemeditsiin siiski igapäevane. Vajadus selle järele tekib peagi aga paratamatult. Probleemile on juhtinud tähelepanu ka riigikontroll, kelle arvates tuleb edendada telemeditsiini ja muid kaugteenuseid, sest saab varsti peremeditsiini püsiv osa. Riigikontrolli hinnangul on meil valida kolme variandi vahel.
1. Anda rohkem ülesandeid õdedele, näiteks retseptide pikendamine.
2. Rohkem tuleb rõhku panna e-konsultatsioonide ja muude kaugteenuste arendamisele, peale selle tuleks korraldada nõudepõhine transport.
3. Kitsaskohti tuleb märgata senisest varem ehk pensionile siirduva perearsti kõrvale tuleks palgata uus perearst, kes viimaks võtaks nimistu üle.
Ajal, kui ka väike köhatus võib osutuda koroona märgiks, on oluline, et inimesed ei läheks haigena tööle. Arstide ülekoormatuse tõttu ei pruugi haige kiiresti vastuvõtule pääseda, mistõttu võib ta mõelda, et lihtsam on minna tööle kui oodata, millal lõpuks arsti vastuvõtule saab. Kiire kõne meditsiiniplatvormi perearstiga võib olukorra lahendada.
Telemeditsiin teeks ka arsti vastuvõtule saamise märkimisväärselt mugavamaks. Esimesi haigussümptomeid tundes on lihtne sisse logida veebilehele või äppi, mis näitab esimesi vabu aegu arstide vastuvõtule. Patsient saab hõlpsasti valida endale sobiva aja. Enam ei pea mööda linna ringi seiklema ja pisikuid levitama, et jõuda arsti juurde, vaid arstiga saab ka kodunt rääkida.
Enam ei pea mööda linna ringi seiklema ja pisikuid levitama, et jõuda arsti juurde, vaid arstiga saab ka kodunt rääkida.
Ester Eomoisi, Viveo Healthi Eesti esinduse juhi sõnul on telemeditsiin eriti praegu oluline, sest pandeemia on pannud plaanilise ravi pakkujad suure pinge alla. Pere- ja eriarstide järjekorrad on pikad, samal ajal kui telemeditsiin pakub kiiret lahendust ning säästab aega.
MinuDoci tegevjuhi Tarmo Pihli sõnul on statistiliselt 70–75% tervisemuresid lihtsakoelised, nende puhul ei pea füüsiliselt arsti juurde minema ja neid saaks distantsilt lahendada. Tema hinnangul pöörduvadki inimesed perearsti poole muredega, mida saaks ka veebi kaudu lahendada. Pihl ütleb, et süsteem võiks olla palju nutikam. Näiteks võiks esmalt probleemi veebi kaudu määratleda. Pihli sõnul on 20% juhtudel vaja perearsti konsultatsiooni, enamjaolt saab aidata ka ainult pereõde.
Meditsiiniplatvormi kasutades kirjeldab patsient, mis teda vaevab. Selle teabe alusel räägitakse edasine tegevusplaan arstiga läbi.
Pihl ütleb, et tulevikus on peremeditsiin mingis osas kindlasti virtuaalne. Selle hea näide on riiklik perearsti nõuandeliin, mis Pihli sõnul annab ligi pool miljonit konsultatsiooni aastas. Ta toob võrdluseks, et Suurbritannias peab iga perearstikeskus vähemalt veerand patsiente vastu võtma veebi kaudu.
Mõrad tervishoiusüsteemis
Inimeste eluiga pikeneb ja võiks arvata, et selle taga on parem tervis, kuid tegelikult on tervisemured aina sagedasemad. Nõudlus arstide ja õdede järele kasvab. Arste ei jagu piisavalt, mis on viinud olukorrani, kus üle pooltes maakondades on perearsti nimistu suurem, kui peaks olema. Probleem on eriti märgatav väiksemates asulates, sest suur osa peremeditsiini eriala lõpetanuid soovib tööd jätkata rahvarohkes piirkonnas, nagu näiteks Tallinnas, Tartus või Ida-Virumaal.
Lähiajal läheb palju perearste pensionile ja seejuures on neid puudu juba praegu. Olemasolevatele nimistutele perearste leida on raske. 2019. aastal luhtus 38 konkurssi ja ainult 13 nimistule leiti perearst. Kui terviseamet teab, et mingis piirkonnas on perearsti konkursiga leidmise tõenäosus väike, ei hakata konkurssi korraldamagi ja otsitakse kohe asendusarst.
Perearst Andres Lasn kirjutab blogis, et palju peremeditsiinitudengeid on pärit suurematest kohtadest ega soovi maale kolida. Tema sõnul tulebki maapiirkondadest arstiõppesse vähem üliõpilasi – juba statistiliselt on tõenäolisem, et ülikooli astuja tuleb rahvarohkemast asulast.
Lasn tõdeb, et mure võib tekkida juba sellest, kui noor ei saa keskharidust omandada kodukohas ja peab kaugemale kolima. Tahe kodukülla naasta võib pärast ülikooli lõpetamist kaduda. Seega koolide sulgemine ja vajalike teenuste maakonnakeskustesse viimine vähendab võimalust, et inimesed tahaksid maal elada.
Mis aga tõmbaks linnast pärit perearsti maale? Linnas ahvatlevad teda suurem arv töökohti, kõrgem palk, ajaveetmisvõimalused ja muu. Arvatavasti ei taha noor perearst, kes plaanib tulevikus pere luua, kolida paika, kus elukaaslasel ei ole kindlat töökohta ja lapse jaoks lasteaeda või kooli.
Lasn kirjutab blogis, et noort arsti ei tõmba tulevik piirkonnas, kuhu tervisekeskust ei looda ja kus pole ees toetavat meeskonda. „Ainuüksi lapse saamine ja/või lapse eest hoolitsemine on arstile keeruline väljakutse – katsu seda veel siis teha, kui nimistupidamise kohustus koos mittemeditsiiniliste tegevustega on ainuüksi sinu õlgadel,” lisab ta.
Perearstipuudus on ammune probleem, ent varem paistis see välja ainult maapiirkondades. Nüüd on see muutunud põletavaks kogu Eestis.
Peale selle on probleeme transpordiga. Kui kohalik omavalitsus ei suuda võimaldada transporti, jääb visiitide tegemine perearsti õlule. See aga suurendab perearsti ajakulu olukorras, kus aega niigi napib.
Vähe sellest, et noored ei soovi maale kolida, ei soovi mõni ka Eestis elada. Hoolimata Eesti digiriigistaatusest on arstid koormatud tööväliste ülesannetega, näiteks paberimajandusega, mis ajendab neid välismaale tööle minema. Ka suurem palk ahvatleb maailma avastama.
Lahendust ei paista
Arste proovitakse maale meelitada toetustega. Lähtetoetuse eesmärk on motiveerida arsti valima vähemalt viieks aastaks töökoht, mis on suuremast keskusest kaugemal. Toetus on 15 000 eurot, kuid aastatel 2012–2019 valis selle variandi ainult 23 perearsti. See tähendab, et umbes kolm arsti aastas suundusid maapiirkondadesse tööle tänu lähtetoetusele.
2020. aasta 1. aprillist jõustus kaugustasu, mis tähendab, et lähimast haiglast üle 40 kilomeetri kaugusel või saarel töötavale perearstile makstakse igakuist kaugustasu 1646 eurot, varem oli see 563 eurot.
Samuti saab 2020. aastast tänu haigekassa rahastusele tööle võtta peremeditsiini residendi või nimistuta perearsti. Variant on loodud juhuks, kui väljaspool Tartut ja Tallinna elavad perearstid soovivad pensionile minna ning nimistust loobuda. Loodetakse, et see aitab meelitada tööle rohkem perearste ja tagada teenuse järjepidevuse.
Ajutised asendusarstid on hakanud kanda kinnitama ja perearstipuudusele lahendust pakkuma.
Ajutised asendusarstid on hakanud kanda kinnitama ja perearstipuudusele lahendust pakkuma. Kuigi üldiselt võiksid asendusarstid asendada perearsti kaks aastat või asendatava lapsehoolduspuhkuse korral tema puhkuse lõpuni, on näiteks kolmel nimistul olnud ajutine asendusarst alates 2013. aastast. 2020. aastal oli asendusarste 43, sealhulgas oli seitse arsti asendaja korraga kahel nimistul.
Asendusarst teeb perearsti tööd, kuid tal ei pea kindlalt olema perearsti kutset, esialgu saab töötada üldarstina, kuni nimistule leitakse kindel perearst.
Otsitakse teistsuguseidki lahendusi. Näiteks on peale eelmainitud meditsiiniplatvormide välja töötatud tervishoiuspetsialistide andmebaas, mis viib kokku vastava väljaõppega inimesed ning abi vajavad organisatsioonid ja asutused. Hiljuti kutsus spetsialistide andmebaas VAAB perearste ja -õdesid oma andmeid registreerima, et nad saaksid vajaduse korral abi pakkuda. Kui aga perearste ja -õdesid on niigi puudu, siis kas nad soovivad suure töökoormuse kõrvalt veel kedagi asendada?
Peale perearstide on puudu ka teiste erialade arste, ent vettpidavat lahendust ei paista. Perearstide järelkasv on aastaid tööjõuvajadusele alla jäänud. Sotsiaalministeeriumi sõnul on perearsti eriala populaarsus aja jooksul kasvanud, ent võrreldes õppekohtadega on vastuvõetuid siiski vähem ja lõpetanud ei korva puudujääki.
Aasta-aastalt ilmub artikleid ja arvamusavaldusi, kus on kirjutatud (pere)arstide puudusest, ent konkreetset vastust ei paista kuskilt. Toetuste ja muude algatuste kaudu, nagu näiteks VAAB, katsutakse olukorda parandada, kuid tundub, et rohkem on panustatud lootusele, mitte kindlatele lahendustele, mis tooksid ka märkimisväärseid muutusi. Praegu näib, et tulevikulootus on digilahendused, ent kui perearstide järelkasv on väike, ei pruugi ka veebivastuvõttudest abi olla.
