Piiri valvanud kodukaitsjad peksti läbi, piiripunkti sisustus hävitati. See on luul, et vabadus tuli ilma vereta!

1991. aasta juunis ragisesid Ikla piiripunktis automaadid ja kuulipildujad ning lõhkesid granaadid.

„Magasime riietes, oodata oli, et midagi juhtub. Kell kolm heitsin pikali ja tunni pärast äratas mind korrapidaja, et OMON ründab, kohe antakse tina!” meenutab Ikla piiripunkti kunagine ülem Jaan Kapp 1991. aasta suvel toimunud kallaletungi.
1990. aasta augustis hakati valmistuma Eesti majanduspiiri mahamärkimiseks. Oktoobris moodustati kodukaitse meestest majanduspiiri kaitsemeeskonnad. Moskvast kurjustati, kuid Tallinnast teatati rahustuseks vastu, et seda läheb vaja organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks. Olukord oli siiski hirmus, sest kodukaitsjatel olid kuni 1991. aasta augustiputšini relvaks kõigest kumminuiad, aga eeldatavatel vastastel automaadid, käsikuulipildujad ja granaadid. Muidugi olid piiripunktides ka relvastatud miilitsad (1. märtsist 1991 politseinikud), ent neil oli raske saada Afganistani sõjast tulnud Spetsnazi veteranide vastu, kes moodustasid Riia OMON-i eriüksuse.
1991. aasta jaanuaris oli olukord ärev, Vilniuse ja Riia tänavatel valati verd. Sama aasta mais hakkas Riia ja Vilniuse OMON ründama lätlaste ja leedulaste piiriposte. Oli selge, et Eesti ei jää puutumata.