Ülim võidurõõm, tohutu aplausitorm, juubeldavad eestlased tribüünidel, õnnetu tagurpidi lipp, ülevad ja hardad tunded. Raske on sõnadesse panna, mida tähendas Barcelona olümpiamängude kuldmedal selle teeninud trekisõitjale Erika Salumäele ja Eesti rahvale, kes hoidis talle pöialt, hinges suur ootus. Tugevaid emotsioone oli kamaluga, nii et neid jätkub ka aastakümneid hiljem.

„Kindlasti kõige suurem ja ülim hetk oli finaali kolmanda sõidu finišijoone ületamine ja peale seda Eesti lipp õlgadel auring sõita. Seda tunnet on väga keeruline edasi anda nagu tunnet, kui mängib Eesti hümn ja lipp tõmmatakse vardasse,” ütleb Erika Salumäe nüüd, mil 31. juulil 1992 sõidetud kuldsest sõidust möödub täpselt 29 aastat.