JUHTKIRI | Aidaku luule meil õiget teed leida

Koroonapandeemia kestab. COVID-19 on uus, aga emotsioonid, mis meist selle tõttu üle käivad, ei ole. Aidaku järgnev väike luulevalik teil õigeid otsuseid teha, et inimesed ei murduks, haigestuks ega sureks.

Juhan Viiding „Suvest sügisesse, mitte ainult mina” (1978)

Taevas kisub kõrgeks, sügis astub maha.

Jälle kukub asju diivanite taha.

Liikumatult istun iseenda süles,

pole mingit soovi võtta asju üles.

Raamat. Ei ma ava. Vihik. Ka ei sulge.

Hirm on see, kui enam kartagi ei julge,

kui on ühes päevas kümneid kordi surdud.

Ära ole nii ülbe, nii ka sina murdud.

Juhan Liiv „Sa jäta katki” (1908)

Ma jätan katki! Jäta katki

sa vanad laulud, vana eluviis.

Nad vigased on, sinu vanad laulud,

nii vigane su vana eluviis!

Nii nõudis aja kahtlus ja nii kostsin,

ei muud ma mõistnud talle kostagi.

Ma arvan, nagu troosti sellest leidsin,

ma veidi rõõmsamaks sain ometi.

Gustav Suits „Laul Eestist” (1913)

Õudne kui needmine ajalugu,

maha tallatud jõuetu sugu,

Kõverad, küürakad vaevakased

juurtega, juurteta mädasoo mülkas.

See on Eesti.

(...)

Laulame tundes, et varakult kaome,

siia neetud soo sisse vaome.

Millest aga unistame, surmalapsed?

Paremast teistele elupäevast.

Eesti päevast.