Paar tundi enne kuldset epeematši võtsin suuna Haapsalu poole. Eesmärk oli proovida omal nahal vehklemise ilu ja võlu. Minu puhul kahjuks ka valu. Treening staažika vehklemistreeneri Helen Nelis-Naukasega oli kokku lepitud enne seda, kui selgus, et Eesti epeekoondis pääses Tokyo olümpiamängudel finaali. Rõõm oli veelgi suurem, kui juba paar tundi pärast võidukaid matše sain ise relva kätte haarata ja vehklemiskunsti proovida. Mängulusti jagus nii kauaks, kuni üks vale liigutus mind haiglasse viis.
Kella viieks seadsin sammud Endel Nelise nimelisse vehklemishalli, kus treener mind noorte vehklejatega ühinema ootas. Äsja toodud olümpiakuld andis lastele hea motivatsioonipaugu – kõik tegid trennis korralikult kaasa. Samal ajal kui tulevased medalitoojad end soojaks jooksid, läksime Nelis-Naukasega mulle vehklemisvarustust otsima. Treeneri sõnul on võistluskostüümid üpris krõbeda hinnaga, umbes 500-eurosed, mistõttu pidin võõra varaga eriti ettevaatlik olema.
