Olen minagi selle metropoli tänavatel seigelnud. Suursugune basaar, kus kaupmehed jutustavad, et just sina oled maailma ilusaim naine, ja kassikullast ehe hiilgab nõnda eredalt. Rääkimata Hagia Sophiast, kus vähemasti minu visiidi ajal oli suurim atraktsioon hiirekuninganna Gli, kellega koos turistid agaralt fotosid tegid. Selle kõrval jäi osal ränduritel ehk märkamatagi, et hoone ees seisis oma viis-kuus poisikest, kes almust palusid, peod agaralt ees ja kurb pilk silmis.


İstanbul on igas mõttes värvikas, paraku ka elatustaseme poolest. Omamoodi märgiline, kuidas kogu selles süsteemis paigutuvad kodutud kassid ja koerad. „Hulkurites” näeme İstanbuli virvarri läbi emase koera Zeytini silmade. Ta on isepäine koer, otsesõnu. Lavastaja Elizabeth Lo rääkis portaalile Moviepaws antud intervjuus, et tal oli kindel siht İstanbuli tänavakoeri portreteerida, ent peategelast oli keerukas leida. Zeytin tormas talle vastu ühes jalakäijate tunnelis. Samm nobe, pilk sihikindel. „Mis kohtumisele tal küll kiire on,” mõtles lavastaja.