Aasta Beiruti plahvatusest. Kunagi glamuursest Liibanonist on saanud äpardunud riik

Pärast katastroofi on kaos ja puudus ainult süvenenud. Liibanoni juhtidel pole huvi oma maad päästa.

Plahvatuskoha keskmes vedelevad mädaneva vilja kuhjad, kust tuleb rotilaipade lehka. Nende ümber kõrguvad purustatud viljahoidlad, mida räsinud plahvatus murdis lõplikult ka Beiruti selgroo. Toit, mis oleks pidanud siinset rahvast toitma, roiskub siiani Liibanoni pealinna suurima sadama varemetes.

Mullu 4. augustil juhtus siin üks ajaloo rängimaid tööstusõnnetusi, kui kärgatas üks suurimaid plahvatusi, mis andis niigi murdumise äärel linnale lõpliku hoobi. Vaatepildid seenekujulisest kemikaalipilvest ja maju purustanud lööklainest jõudsid kogu maailmas inimeste ekraanidele. Isegi nii kaootilises riigis oleks pärast sellist katastroofi pidanud midagi muutuma.

Ometi valitseb Liibanonis ka aasta pärast plahvatust ängistus ja peataolek. Plahvatuse uurimine pole kuhugi jõudnud ja süüdlased on karistusest sama kaugel kui enne. Paljude liibanonlaste jaoks on veelgi hullem teadmine, et riigijuhid keelduvad maailma pakutud abi vastu võtmast. Valitsust pole suudetud endiselt moodustada, sest poliitikud jagelevad siiani ministrikohtade pärast, mis võimaldaksid neil oma läänivaldusi laiendada. Samamoodi mööda rangeid parteipiire on jaotatud riigiasutused. Keskpanga valuutavarud on vähenenud alla seadusega kehtestatud piirmäära, mis tähendab lõppu senistele subsiidiumitele. Süürlaste eeskujul on nüüd ka liibanonlased hakanud tegema riskantseid paadireise üle Vahemere, et praegusest olukorrast vabaneda. Ainus lahendus oleks hiiglaslik rahvusvaheline abipakett, kuid see tähendaks 30 aastat kestnud süsteemi lõppu.