KOLUMN | Mart Kadastik: solidaarsuse asemel solgitud suhted

Mitte ainult lähedaste, sõprade ja tuttavate, vaid rahvaste suhteid on COVID-19 sassi ajanud.

Oleme üleni koroona sees. Ja koroona on meis. Need ei pruugi tingimata olla surmapisikud ega hirmust-teadmatusest-väsimusest tingitud stress. Viirus on hiilinud meie alateadvusse nagu viirastus, mis ilmutab ennast suvalisel ajal ja suvalises kohas. Mõnikord lausa koomilisel kombel.Reedeks oli selge, et Haapsalu Augustibluus jääb sel aastal viimaseks piiranguteta festivaliks, kus keegi ei pea peale pileti või käepaela midagi ette näitama. Vaktsineerituna eelistanuksin muidugi viibida üritusel, kus võinuksin olla kindel, et ringi jalutavad üksnes viiruspassi, mitte viirusega bluusipuuslikud.

Üks mu hea sõber, Augustibluusi kauane fänn, jättis Haapsallu tulemata – hindas haigestumise riski liiga suureks. Ta on küll vaktsineeritud, kuid teda viis rööpast välja üha võimenduv info, et vaktsineeritus ei anna deltatüve vastu soovitud kaitstust ja ka vaktsineeritud võivad teisi nakatada, kuigi mitu korda vähem – igatahes on mu sõber kolmanda laine eest koju sulgunud.

Tõsi, maskid ega vaktsiin ei anna kellelegi sajaprotsendilist garantiid. Isegi jumal ja loodusseadused jäid jõuetuks, kui pikne lõi ühes Eestimaa nurgas sisse koerakuuti, mis asus otse kiriku kõrval. Ent järgmisel kümnel või sajal korral tabab välk tõenäoselt kirikutorni. Tõenäosusel on tõe nägu.

Ei sõitnud Haapsallu ka mu üks teine sõber, kes vastuoksa keeldub ennast vaktsineerimast. Muidu on ta usin arstide vahet käija, ei ole mingi protestija tüüp. Mees lihtsalt kardab, pööraseid asju kardab vaktsiini toimel tekkivat. Ja usub, et saab viirusega ise hakkama.

Rääkisin sõbrale, et tõenäosus narkoosist mitte kunagi ärgata on mäekõrguselt üle ohust vaktsiinisüstist surra või vigaseks jääda – ometi oled sa oma elu mitut puhku arstide kätte usaldanud. Aga enam ei usalda. „Kes praegu haiglasse satuvad?” küsisin seejärel.