Lavastuse peamine puudujääk on kahe sektori/vaatuse omavaheline stiililine sobimatus ja B-sektoris etendatu piinlik primitiivsus. Serafima sektoris näidatu oli puhas melodraama, korralikult venitati ka rahvustunde lõõtsa. Peipsiveere miilitsa, tiblasid vihkava Raimond Uusküla monoloog eestlusest kui võsast manipuleeris selgelt eesti publiku enesekirjeldamise ihaga.