Ivar Põllu viimased lavastajatööd – nii Raadi lennuväljal toimunud autolavastus „Kõigi piirangute lõpp” kui ka „Anne lahkub Annelinnast” – on silma paistnud ruumilavastusliku nutikusega. Põllu lavastuslaad on muutunud silmanähtavalt ruumiteadlikumaks. „Serafima + Bogdan” oli nimitegelaste järgi jaotatud kaheks vastastikku paiknevaks sektoriks (S-sektor ja B-sektor), mida ühendas ja eraldas mõne meetri paksune võsariba. Lavaruum oli piisavalt võsane, et võimaldada mõlemal pool võsa samal ajal kaht eri vaatust esitada. Vastaslaval toimuv kõlas või paistis padrikust läbi ning lavaruumi läbipaistvus ja palimpsestlikkus oli selge vormiline taotlus. Neljatunnise etenduse vaheajal vahetas publik sektorit ja sai (osaliselt samu) sündmusi teise nimitegelase vaatenurgast näha.

Lavastuse peamine puudujääk on kahe sektori/vaatuse omavaheline stiililine sobimatus ja B-sektoris etendatu piinlik primitiivsus. Serafima sektoris näidatu oli puhas melodraama, korralikult venitati ka rahvustunde lõõtsa. Peipsiveere miilitsa, tiblasid vihkava Raimond Uusküla monoloog eestlusest kui võsast manipuleeris selgelt eesti publiku enesekirjeldamise ihaga.