„Oh jumal, viina voolas tol õhtul ojadena,” lööb krapsakas proua Taima Kivila käsi kokku. Seisame Lääne-Virumaal asuvas külakeses mälestusmärgi juures, millel on hukkunute nimed. „Järsku kuulsin pauke. Alguses arvasin, et keegi viskab eterniiti lõkkesse, too paugub täpselt samamoodi,” meenutab ta traagilist õhtut.
Põline külaelanik Enn Neemela seevastu oleks kuule äärepealt omal nahal tunda saanud. Seitse-kaheksa tükki neist olevat vuhisenud läbi tema telgi. Üks tema kamraad sai jalast haava ja lonkas tükk aega.
Need on mõned seigad ööst, mida nõukogude võimuaparaat üritas maha vaikida. Järgmises Rahva Hääles polnud silpigi. Sai hoopis lugeda, et saagikoristus on täies hoos ja kondiitrivabrik Kalev võitis üleliidulisel sotsialistlikul võistlusel rändpunalipu.
