Võitlused Helmandi provintsi pealinnas Lashkargah´s, riigi suuruselt teises linnas Kandaharis ja paljudes teistes Afganistani piirkondades on kestnud päevi. Kohalikud kirjeldavad välismaa meediaväljaannetele, kuidas perekonnad kabuhirmus põgenevad. ÜRO teatel hukkus ainuüksi teisipäeval Helmandi provintsi pealinna lahingutes vähemalt 40 tsiviilisikut, üha valjemalt hoiatatakse teravneva humanitaarkriisi eest.

Omaette küsimus on, mis saab USA-ga koostööd teinud tõlkidest ja teistest kohalikest abilistest, keda Talibani tulles ähvardab arveteõiendamine. USA meedia teatel lennutati augusti alguses Kabulist Virginiasse esimesed 750 tõlki, kellele leitakse esialgu elukoht Fort Lee sõjaväebaasis ja seejärel mujal Ühendriikides. See on aga vaid murdosa kõigist tõlkidest ja nende pereliikmetest. Neid esindava ühenduse AWA hinnangul on abivajajate koguarv umbes 70 000 inimest. Paljude äratoomisega on jäädud hiljaks, kuna hinnanguliselt 40% on jäänud aladele, mida praegu kontrollib Taliban.

Trööstitu tulevik terendab ka Afganistani naiste inimõigustele, töö- ja haridusvõimalustest rääkimata. Praegu on üle viiendiku Afganistani riigiametnikest naised. Valitsuse kontrollitud aladel on kooliharidus tüdrukutele kättesaadav ja viimase 20 aastaga on tublisti kasvanud nii naiste eeldatav eluiga kui ka kahanenud sünnitusel surnud naiste hulk. Talibani tulek pööraks kõik selle tagasi. „Ma ei näe enda jaoks Afganistanis mingit elu, kui Taliban võimule tuleb,” ütles USA Todayle 22-aastane naisohvitser Wazhma Sahel.

„Võib öelda, et sealsed rahvad on omavahel kogu aeg võidelnud," kommenteerib riigi tulevikku endine Eesti suursaadik Afganistanis Harri Tiido. "Relvastatud kokkupõrkeid oli ka enne Nõukogude Liidu sisenemist, ent need olid rohkem kohalikud. Nõukogude Liidu tulek mingil määral isegi koondas eri hõime, aga hõimude ja usulahkude vastuolud pole praegusekski kuhugi kadunud.”