Õudusfilmipublik on enamjaolt nooremapoolne ja tahab turvalises keskkonnas kogeda surmahirmusugust emotsiooni. Tänu sellele saavad filmitootjad alatasa minna vanade ja kulunud ideede juurde tagasi, sest ilmselt pole kõik vaatajad „Screami”, „Exorcisti” ega „Halloweeni” näinudki. Viska filmi veel näpuotsatäis valju muusikaga ehmatuskohti ja saadki väikese kasumiga edasi tiksuda – õudusfilmid pole ju teab mis kulukad.

Juuli alguses Netflixi jõudnud kolm „Hirmutänavat” ei võta kasutusele uusi ehmatuslahendusi, kuid režissööri idee siduda ühte tegevusliini kolm eriilmelist õudusžanri on üsna ambitsioonikas.