Põrgukuumus, puuvillatolm, kinnised aknad. Vabrik, mis oma töötajatele ei halastanud

Lavastus „Sitsi Silentium” on tribüüt Balti puuvillavabrikus töötanud naistele.

 Lavastaja Helen Rekkor ütleb, et eelmisel suvel esimest korda endisse puuvillavabrikusse sisenedes taipas ta kohe, et tegemist on ruumiga, mis väärib just sellele punutud lugu.

Mitme Aasia riigi vabrikutes toimuv ekspluateerimine oli siis aastakümneid tagasi täiesti tavaline ka Eesti puuvillavabrikus?

Siin oli põrgukuumus, puuvillatolm, aknad lahti ei käinud, metsik koormus.... Tehnikumis kangatööstust õppinud noored naised saadeti vabrikusse praktikumile. Kõik nad polnud veel 18 täis, kuid nende päevad olid väga pikad. Lapse definitsioon oli eelmise sajandi alguses täiesti olemas, kuid vabrikante see ei huvitanud. Töötajatel oli terviserikkeid, vabrikandid hiilisid eemale igasugusest vastutusest. See oli siin hiljaaegu, Aasias toimub see täpselt samamoodi ka nüüd.

Lavastuses teeb peale solistide kaasa ka 14 verinoort naist, noorim ainult kümneaastane. Seda just autentsuse saavutamiseks – vabrik kasutas julmalt ka lapstööjõudu. Nad on kõik kas kooliteatri või koolitantsu taustaga, mõned neist ka minu teatriõpilased.

Muide, sõjaeelse vabariigi ajal toimus siin vabrikus ka ühiskonda vapustanud rahapesuskandaal. Summad, mis kõrvale pandi, olid metsikud, praeguses vääringus 60 miljonit eurot. Toimus küll kohtuprotsess, kuid nagu suurte sulidega ikka – nad said miinimumkaristuse. Aga Eestis tehti just siin ots lahti rahapesuga.