JÄLLE VABAD 30 | Jaak Valge: Eesti arengut kammitseb liigne allaheitlikkus

Suurima veana pärast iseseisvuse taastamist jäi Eestis tegemata desovetiseerimine.

Praegune Eesti on väga kaugel sellest ideaalist, mida okupatsiooni ja iseseisvuse taastamise ajal ette kujutasin. Ning mida pole põhjust eesmärgina silmist lasta.

See peaks olema sidus, printsipiaalne nii oma sise- kui ka välispoliitilistes otsustes, blokiväline, demokraatlik, haritud ja jõukas Eesti, kus sünnib nii palju lapsi, kui pered parimaks peavad (keskmiselt üle kahe lapse). See tähendab, et meil poleks vaesust ega ülirikkust, me oleksime põhimõttelised hoolimata sellest, kas see tundub meile hetkel kasulik või mitte, teades, et soovime väärtuspõhist riiki ja ehitame selle rahvusvahelist mainet. Me otsustaksime oma asju ise ja majanduspoliitika tarvis oleks meil käibel omaenda Eesti kroon. Me korraldaksime tihti referendumeid, nagu seda tehakse maailma ühes õnnelikemas riigis Šveitsis ja Ida-Euroopa ühes õnnelikemas riigis Sloveenias.

Niisugust Eestit pole senise suuna jätkudes loota. Sellest loetelust ainus, mille poole tegelikult ehk liigume, on jõukus. Kuid arvestades meie haridust ja töökust võiksime selleni kiiremini liikuda ja meie positsioon võiks olla kõrgem kui praegune, st keskmise Ida-Euroopa riigi oma. Midagi täpsemat oleks raske öelda, sest eri edetabelite koostamise arvutusmeetodid on erinevad ja ka alusandmed pole täpsed. Lähitulevik näitab, kuidas peab vastu läänemaailma majandusmudel ja eurotsoon, mida ilmselgelt tabab parasjagu viimaste aastakümnete kõige ähvardavam surve.