REPORTAAŽ | Kas ajakirjanik kõlbab profikokaks?

Nädalavahetusel džässifestivali lõpus üht viiekümneliitristest pottidest küürides tundsin, et vana arm ei roosteta.

Kas teate, kui palju toitu tuleb osta kahesajale inimesele? Peakokad ja sous-chef'id teavad, sest nemad on tellimuste tegemisega harjunud. Aga nii suurele hulgale toidu vaaritamine on siiski omaette kunst – eriti, kui ei taha sööjates äratada meenutusi koolisöökla supipäevadest.

Veereme kahe ülekoormatud käruga parklasse ja pakime väikse VW Golfi maast laeni täis. Kaupmees on nagu meie hiidsupermarketeid jumaldava riigi peatempel. Pea hakkab korralikult ringi käima. Sihtkohta jõuame napilt enne pimedat ja suuremate vahejuhtumiteta, nagu seiklusromaanides öeldakse.

Hommikusöögiga - munapuder kartuli ja tomatiga – soojendus tehtud, on aeg viilutama asuda. Tassime väliköögi köögiviljakaste täis, ihume noad teravaks ja paneme mussi mängima. Tavaline kokkade rutiin. Tuleb kohe meelde nagu jalgrattasõit ja avastan rõõmuga, et mu näpud polegi klaviatuuri klõbistamisest päris töntsiks jäänud. Ja ega tempo mõttes polegi ajakirjanikutöö kokaametist nii erinev, lihtsalt inimlikum.