On 21. august 1991. Hilisõhtu. Istume pika nõupidamislaua taga mu kabinetis. Luhamaa kontrollpunkti ülem Enno Martinen loeb telefonitorusse lahkuvaid soomukeid ja muid sõjamasinaid: „126, 127, 128… 134…”

Kuulen end rääkivat millestki, millel pole kõige vähematki seost tahtega anda korraldusi rasketranspordi raadio- ja telemajade ümbert eemaldamiseks, veokiomanike tänamiseks ja nende vabal tahtel rekvireeritud vara tagastamiseks, kilomeetrite jagu tuletõrjevoolikute kokkurullimiseks, graniitrahnudest tankitõkete avamiseks, et tagada ligipääs Toompeale, piiripoiste rivistamiseks, et öelda aitäh ja saata nad tagasi Pärlseljale väljaõpet jätkama.