1940. aastal tehti meile kohutavat ülekohut ja me kaotasime iseseisvuse. Ei ole mingit kaksipidi mõtlemist, et selle ennistamine 1991. aasta suvel on meile püha.

Kas me peame taunima inimesi, kes olid iseseisvuse taastamise vastu? Minu meelest on siin kaks kategooriat. Ühed, kes olid iseseisvuse vastu avalikult, ja teised, kes haudusid salaplaane perestroika lõpetamise ja võimaliku putši edu puhuks Moskvas.

Esimesed on meie poliitvastased, kuid neil on selleks õigus. Neil oli ja on õigus oma poliiteelistustele. Ma saan neist inimestest aru, ehkki ma ei jaga nende suhtumist. Mulle tundub hoopis ülikiire nõukogudemeelsusest ja kompartei toetamisest üleminek küsitavana.

Põhjendus, et tegelikult oldi südames kogu aeg eestimeelne, ent olude sunnil toetati Moskvat, on väheveenev. Sellest paistab läbi konjunktuurlus. Konjukturist aga kasutab juhust järgmine kordki, kui see peaks avanema.