Ajakirjanik, keskkonnaaktivist ja poliitik Juhan Aare usub, et pärast selliseid ühiseid häid kogemusi ei peaks praegu ust Venemaa ees pauguga kinni lööma.

Võib vist öelda, et just teist sai alguse liikumine, mis viimaks viis Eesti iseseisvuse taastamiseni. 1987. aastal telesaates „Panda” avalikustatud plaanist hakata Virumaal fosforiiti kaevandama vallandus hiiglaslik protestilaine, mis kasvas viimaks üle laulvaks revolutsiooniks. Kust te info plaanitavate kaevanduste kohta saite?


Moskvast. Püüdsin seda saada ka Eestist, aga sain aru, et Eesti ametiisikud ja teadlased ajavad mulle käojaani – vähemalt akadeemikud Mihkel Veiderma ja Anto Raukas.

Kogu loo algus hakkas kerima siis, kui 1986. aasta juulis lasti Mihhail Gorbatšovi ettepanekul keskkonnateemaline informatsioon vabaks. Enne ei saanud ajakirjanikud sisuliselt kirjeldada, mis meie looduses toimub – k.a Eesti lahtede reostusest, Maardu punast värvi jõest.

Hakkasin Eesti Televisiooni juhtkonna ettepanekul tegema perestroika vaimule vastavat keskkonnateemalist saadet, millele panin nimeks „Panda”. Aasta lõpuks jõudsin fosforiiditeemani. Püüdsin teha asja selgeks Eesti piires, käisin Tallinna polütehnilises instituudis, kus kohtusin akadeemik Mihkel Veidermaga, kes oli Eesti fosforiidiprogrammi juht. Küsisin, kas miskit projekteeritakse, kas mingid plaanid on olemas. Mulle selgitati väga rahulikult, et midagi ei toimu ja kõik on meie kontrolli all.