„Kui meile järele tullakse, teeme oma elule lõpu.” Lahutatud ja vallalised naised ootavad Kabulis oma karistust

Afganistani ühiskonna suhtumise lahutusse võtab kokku üks vanasõna. „Naine lahkub mehe juurest ainult kaks korda: esimest korda isa juurest valges pulmarüüs, teist korda kaasa juurest valges surirüüs.”

Sotsiaalsele häbimärgistamisele ja piiratud vabadustele vaatamata leidub Afganistanis siiski ka lahutatud naisi. Nende seas on Roqia ja Tahira (nimed allikate kaitseks muudetud), kellest esimene saavutas lahutuse seitsme, teine kaheksa aasta eest. Praegu jagavad nad koos korterit.

Mõlemad naised sündisid pagulastena Iraanis. Praegu 30-aastane Roqia läks Afganistani tagasi 2009. aastal, kuna riigi tulevik tundus järjest helgem ja lootusrikkam. „20-aastaselt pani mu pere mind mehele, keda me väga hästi ei tundnud,” ütleb ta. „Aga me ei sobinud ja lahutasime seitse aastat hiljem.” Kohe pärast seda taipas Roqia, et ta pole lahutanud üksnes oma abikaasast, vaid ka kogu oma perest ja kogukonnast.

Pere ülejäänud mehed ja naised keeldusid Roqiaga suhtlemast. „Minu ema ja teised sugulased ütlesid minust lahti, kuna ma ei keeldusin nende nõu kuulamast,” ütleb ta. „Nad olid lahutuse vastu ja nende kodudes polnud mulle kohta.” Esimese külma talve veetis Roqia pojaga Kabuli naiste varjupaigas. „Kui mõistsin, et lapsel tuleb päevade kaupa söömata olla, otsustasin ta oma abikaasa perele üle anda,” ütleb ta.