Mul oli koos paljude teistega õnn olla 30 ja enam aastat tagasi tegevalt osaline Eesti Vabariigi omariikluse taastamise protsessis, kuuludes riigiministrina taasvabanemise valitsuse ridadesse.

Kuivõrd riigiministri ametikohaga kaasnes tänase päeva riigivalitsemise praktika jaoks tavatu ülesannete hulk ja iseloom, siis nägid selle ametimehe silmad üksjagu. Seda tegelikku riigiloome ja omariikluse kehtestamise „köögipoolt“. Seejuures tuli oluliste asjadega tegeleda permanentse kriisi ja totaalse informatsiooninappuse tingimustes. Ning seda veel vähemusvalitsuse ja n-ö revolutsioonilise segaduse ja kasvava võimuvõitluse olukorras. 

Prominentne tollane poliitik Ülo Uluots ütles ju otse, et milleks mul minna sellesse valitsusse, sest see ei kestvat kahte kuudki ja saab jaanipäevaks juba ametist priiks. Kestis ikka küll, vaatamata kõigele, viies Eesti taasvabanemiseni ja selle kindlustamiseni esimeses etapis.